panelarrow

Kärt Juhasoo-Lawrence: Uus ajalookomisjon Venemaal

| 0 comments

Venemaa presidendi 15. mai ukaasiga loodi komisjon, mille ülesandeks on võitlemine Venemaa huve kahjustavate ajaloo võltsimise katsetega. Samal ajal on Duumas töös seaduseelnõu, mis niisuguse tegevuse kriminaalkuriteoks kuulutab, jättes siiski lahtiseks, mida täpselt Venemaa huve kahjustavaks ajaloo võltsimiseks õigusemõistmise mõttes peaks pidama. Võib-olla saab komisjoni üheks ülesandeks selliste määratluste välja töötamine ning eksinud ajaloolaste-kirjanike tuvastamine, kes kavandatava seaduse alusel tuleks süüdi mõista ja vangi panna.

Minu kooliajal kuulus kohustusliku kirjanduse hulka raamat pealkirjaga „Väike maa”, mille autoriks oli tolleaegne NSVL kompartei juht Leonid Brežnev. See rääkis mingitest konkreetsetest lahingutest, kus autor olla suurt kangelaslikkust üles näidanud. Väljakutsuva teismelisena avaldasin ajalootunnis kahtlusi mälestuste autentsuse kohta, kuna autor oli sõjas olnud politruk (parteiline instruktor), kelle ülesannete hulka ei kuulunud lahingutegevuses osalemine, vaid sõdurite võitlusvaimu üle valvamine. Õpetaja silmis peegeldus siiras kabuhirm, kui ta üle klassi hüüdis: „te mõelge, mida te räägite!”. Tunni lõpus ütles ta, et ei raporteeri minu käitumisest sinna-kuhu-vaja, kuna ei taha mu tulevikku ära rikkuda ja usub, et ma saan ise oma veast aru, ega korda seda enam. Nõukogude Liidus peeti loomulikuks, et ajalugu on hoolikalt kontrollitud distsipliin, kus mingigi kõrvalekalle kommunistliku partei poolt ettekirjutatud ja siseluure poolt teraselt valvatud ametlikust narratiivist polnud lubatud. Eksijaid ähvardas elukestev karistus karjäärivalikute piiramise näol.

„Gorbatšovi sula” 1980.-ndate lõpus tõi kaasa tõelise pöörde. Uut poliitikat nimetati „glasnostiks”, maakeeli „avalikustamiseks”. Esmakordselt tohtis ajalugu uurida, uusi asju teada saada, kahelda ja väidelda, kuigi enamik dokumente olid siis ja on endiselt salajastes hoidlates luku ja riivi taga. Eesti jaoks oli avalikustamisprotsessi tippsaavutuseks NSVL rahvasaadikute kongressi poolt detsembris 1989 vastu võetud otsus Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide õigustühiseks kuulutamisest. Sellele eelnes üle poole aasta kestnud visa töö, mida juhtis professor Endel Lippmaa ja millest õigusteadlane Heiki Lindpere on kirjutanud põneva raamatu „Raske ülestunnistus”. Raamat ilmus 1991. aastal vahetult enne augustiputši ega saanud pinevate ja õnnelike sündmuste keerises väärilist tähelepanu.

Sel aastal möödub 20 aastat Endel Lippmaa ja teiste tublide Eesti poliitikute tööst, kes saavutasid midagi, mis isegi glasnosti-aegse Moskva jaoks tuli raskelt ja valusalt – ülestunnistuse, et Eesti ja teiste Balti riikide sattumine NSV Liitu oli Hitleri ja Stalini salajaste maailmajagamisplaanide tulemus, mitte nende rahvaste vaba tahte väljendus, nagu 40 aastat oli räägitud. MRP 70.-ndal aastapäeval ilmub kirjastuselt Ilo Heiki Lindpere raamatu uus ja täiendatud trükk. Selle vene- ja ingliskeelsed tõlked plaanib avaldada Eesti Välispoliitika Instituut, kes korraldab septembris 2009 1989. a sündmuste meenutuseks ja tänapäevaste ajalooprotsesside uurimiseks rahvusvahelise konverentsi pealkirjaga „Aus ajalugu – alus demokraatiale”.

Seni, kuni Venemaa uuel ajalookomisjonil pole veel ühtki tulemust ette näidata, on vara ennustada, kas selle tööst kujuneb Gorbatšovi aja saavutuste kurblik matus või hoopis nende progressiivne jätk, mis avab kahekümneaastase hilinemisega kõik Stalini perioodi dokumente varjavad arhiivid. Sest kuidas teisiti saaks eristada tõde võltsingust, kui pole absoluutset ja täielikku ligipääsu ajaloolistele allikatele?

Kärt Juhasoo-Lawrence on VM poliitika planeerimise osakonna 1. büroo direktor

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.