panelarrow

Urmas Paet: Afganistan: neli põhjust jääda

| 0 comments

Suhtumises Afganistani olukorda võib täheldada kärsitust. Aastaid on sõditud, kulutatud kümneid miljardeid dollareid, ja tulemust justkui polegi.Võib-olla oleks rahvusvahelisel kogukonnal aeg käega lüüa ja vaadata, ehk saavad afgaanid kuidagi ise hakkama. Süvenemata ja lihtsustatud lahendusi otsides võib ju jääda mulje, et Afganistanis pole midagi paremaks läinud. Aga see on väga vale arusaam.

Olen Afganistanis käinud kaks korda – mullu jaanuaris ning tänavu märtsis. Isegi selle napi aja jooksul nägin muutusi paremuse suunas. Kabuli tänavatel on rohkem autosid, kerkinud on uusi maju. Sel korral sain isegi raamatupoes ja turul käia. Lisaks Helmandi provintsi tervishoiujuhtide ja arstide jutt, kuidas tervishoiuvõrgustik ka Lõuna-Afganistanis Helmandis hakkab jalgu alla saama. Ja seda ka Eesti abiga.

On neli suurt põhjust, miks Eesti koos paljude teiste riikidega Afganistanis rahu saavutada aitab. Ükski vaba ühiskond ei saa tänases maailmas taluda seda, kui mõnes riigis puuduvad naistel igasugused õigused ning meestelgi pole neid suurt rohkem. Meenutame õudusi, mida Talibani režiim oma inimestega tegi – selle kordumist ei saa lubada ükski vähegi hooliv inimene.

Teine põhjus – Afganistan on olnud pesaks nii mõnelegi rahvusvahelisele terrorismirühmitusele, näiteks Al-Qaedale. Oli meie õnn, et ükski Eesti elanik ei juhtunud olema New Yorgi kaksiktornides, Londoni metroos, Hispaania rongis või mõnes muus paigas, mille terroristid on oma sihtmärgiks valinud. Nii on terrorismijuurestiku suretamine ka meie otsene julgeolekuhuvi.

Kolmas põhjus – enamik Põhja-Euroopas, sealhulgas meil liikuvatest narkootikumidest pärineb Afganistanist. Jälle on meie otsene julgeoleku- ja tervisehuvi, et narkotoodang seal kiiresti väheneks.

Ja neljas põhjus – Afganistanis toimuv on NATO olulisim sõjaline missioon. Kui Eesti tahab turvalisust tarbida, siis tuleb sinna ka panustada ning seda meie sõjaväelased ja tsiviileksperdid Afganistanis teevadki. Nad ehitavad üles meie liitlassuhet teiste NATO riikidega.

Meie ja teiste riikide Afganistani-missiooni peapõhjustest lähtudes on õiglane anda hinnanguid, kuidas rahvusvahelise kogukonna senine tegutsemine selles riigis on tulemusi andnud ja kuidas edasi minna. Lähtekohaks tuleb võtta aasta 2001, mille rahvusvahelised jõud sisenesid Afganistani, et Talibani režiimi mõistusevastane tegevus peatada ning püüda võidelda terrorismiga tema lähtekohas, mitte tegelda nii palju traagiliste tagajärgedega.

Talibani ajal oli naistel ja tüdrukutel igasugune hariduse omandamine välistatud, kuid nüüdseks käib lisaks poistele koolis ka suur osa tüdrukutest. Kui 2001. aastal oli Afganistanis 7000 üliõpilast, siis möödunud sügisel soovis tudengiks saada 85 000 noort, sealhulgas ka näiteks Helmandi provintsist pärit tüdrukuid. Paraku on aga veel palju lapsi, kellele kool jääb unistuseks.

Helmandi provintsis on Eesti oma südameasjaks võtnud tervishoiu. Paaril viimasel aastal on sealne keskhaigla saanud üpris korraliku varustuse ning arstiabipunktide arv on mitmekordistunud. Käima on lükatud ka esimeste kiirabiautode kasutuselevõtt piirkonnas, kus varem võis isegi 15kilomeetrine kaugus haiglast saada saatuslikuks, sest haiglasse ei pääsenud lihtsalt kohale. Järgmine selge ja inimlik eesmärk on vähendada laste ja sünnitavate naiste suremust, mis on ikka veel väga kõrge.

Eelmisel aastal sai viimaks alguse ka tegelik moonikasvatuse vastane tegevus. Nii on põllumeestele jagatud tasuta nisu-seemet, millest turule jõudis vaid viiendik. Arvestades olusid, on see hea näitaja. Tänavuse aasta esimese kolme kuuga viidi läbi 18 moonikasvatuse vastast operatsiooni ning prognooside kohaselt võiks sel aastal oopiumitoodang mullusega võrreldes väheneda veerandi võrra. Paraku toob aktiivsem moonikasvatuse vastane tegevus endaga kaasa ka rünnakuid, sest ohustatud on ju Talibani üks peamisi sissetulekuallikaid.

Tähelepanuväärne on ka see, et kui märtsis kogunes Mazari Šarifi usupühadele umbes miljon inimest, said seal julgeoleku tagamisega edukalt hakkama Afganistani enda armee ja politsei.

Need on mõned näited selgest arengust, mis puudutavad tavalisi afgaane – kooliharidus, tervishoiusüsteem, paremad teed ja veevõrgud. Aga paraku on olukord veel kaugel sellest, kus rahvusvaheline kogukond võiks tolmu pükstelt maha lüüa ja ärasõiduks lennukisse istuda. Peamine mure on jätkuvalt keeruline julgeolekuolukord ning seda peamiselt riigi lõuna- ja idaosas.

Viimastel kuudel on kasvanud mässuliste rünnakute arv, mida saab seletada ennekõike lähenevate presidendivalimistega, aga ka moonikasvatuse vastase võitluse tugevnemisega ning Afganistani armee ja politsei ning rahvusvaheliste jõudude tegevuse aktiviseerumisega. Lähiaja peaülesanne on tagada presidendivalimiste turvalisus, milleks kavandab lisajõudu saata ka Eesti, ning Afganistani-Pakistani piirialade parem kontrolli alla saamine. USA on teatanud 21 000 lisasõjaväelase saatmisest, mis on oluline panus Lõuna-Afganistani julgeolekuolukorra parandamiseks.

Võtmetähtsusega on ka Afganistani armee ja politsei arendamine, et nad suudaksid ise rohkem vastutust võtta. Vähetähtis pole seegi, et nende palk peab olema vähemalt samal tasemel mässuliste poolt makstavaga.

Jätkata tuleb tsiviilabi andmisega, eriti haridus- ja sotsiaalvaldkonnas. Et 70% elanikest elatab end põllumajandusest, on see valdkond – eriti narkovastast võitlust arvestades – erilise tähtsusega uute abiprogrammide kavandamisel. Narkovastaseid operatsioone tuleb tugevdada ja seda nii NATO kui Afganistani julgeolekujõudude koostöös.

Augustikuised presidendivalimised peavad kasvatama ka Afganistani enda valitsemisvõimekust ning uue ja tugeva mandaadiga presidendil ja valitsusel on head võimalused üleriigilise leppimisprotsessi alustamiseks.

Afganistanis on varsti üles kasvanud juba kaks põlvkonda inimesi, kes polegi näinud muud kui sõda, vägivalda ja tohutuid kannatusi. Ometi on Afganistanis olnud ka teistsuguseid aegu. Kabuli kesklinnas asub riigi keskarhiiv, mille kogus on tuhandeid käsikirju ja dokumente, neist uhkeimad on sadu aastaid vanad. Need väärtused on ime läbi üle elanud viimase 30 aasta sõjad, kuigi ka praegune olukord on olematute hoiutingimuste tõttu habras. See arhiiv on nagu ühiskonna väike mudel. Säilinud, kuid kõvasti kannatanud.

Samas on äraütlemata ilus pilt hommikune tolmune Kabul, kus koolikottidega lapsed kooli kiirustavad. Nagu lapsed ikka, kilgates ja naerdes. Justkui oleks Afganistani tragöödia hoopis teisel ajal ja teises kohas. Palun veel kannatust – Afganistan ei ole paik, kus saaks alla anda.

Pildil Paet Lashkar Gah´is. Teda võtab vastu kontingendiülem kolonelleitnant Sten Reimann

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.