panelarrow

Rein Oidekivi: Veel midagi Euroopast

| 0 comments

Oli see nüüd Ilja Ilf või tema paariline Jevgeni Petrov, kes pani kirja umbes sellised read:
”Ühel päeval otsustas Ivanov teha visiidi Kuninga juurde. Sellest kuulda saanud, loobus Kuningas troonist.” Novellett, kui mitte mahus, siis vähemalt sisus. Ja lugu analüüsides on meile kindlasti üksjagu mõistetav kodanik (või seltsimees) Ivanovi soov ja arusaadav ka Tema Majesteedi reageering.

Hoopis mõistatuslikumaks ja pikemaks võib aga kujuneda vastupidine teekond – Kuninga otsustus minna Ivanovi juurde. Seda kahte lausesse ei mahuta. See võib kujuneda romaani mõõtu väärivaks asjaks. Ja parimad romaanid teadupoolest tõstatavad märksa enam küsimusi, kui pakuvad vastuseid.

Aafrika mandril võib ehk tänapäevalgi sündida, et mõne piirkonna või isegi riigi kuningas teatab korraga, et nüüdsest oleks ta natuke lisaks peaminister kah. 21.sajandi Euroopas kõlaks see pea uskumatuna. Aga just nii see juhtus 2001.aastal Bulgaarias. Eksiilist naasnud, kord juba tsaaritroonil istunud mees lõi poliitilise liikumise, mis võitis ülekaalukalt demokraatlikud valimised ja sai pooled kohad parlamendis. Võitjate liidril ei jäänud muud, kui istuda peaministri toolile, taas võimu etteotsa. Tõsi, kahte „ametipidamist”, tsaaritroonil ja valitsusjuhi toolil, lahutas 55 aastat…

Simeon Saxe-Coburg Gotha sai Bulgaaria tsaariks 6-aastaselt, pärast oma isa ootamatut ja palju spekulatsioone põhjustanud surma 1943. a. Kuni poisi 18-aastaseks saamiseni pidi praktiline riigikorraldus jääma regentide hoolde. Isa, tsaar Boris III, oli rahva seas populaarne liider, kes vaatamata liitlaslepingule Natsi-Saksamaaga ja Hitleri nõudmistele keeldus oma riigis elavaid juute deporteerimast. Keeldus ka N. Liidule sõda kuulutamast ning oma armeed idarindele abiks saatmast. See aga ei seganud Punaarmeed 1944. a augustis Bulgaariale sõda kuulutamast, riiki tungimast ja kohalike kommunistlike kaasajooksikute toel veretööd alustamast. Tapeti valdav osa eelmise valitsuse liikmeid ja nõunikke, mõrvati regendid, sealhulgas Simeoni onu, isa noorem vend vürst Kiril. Praktiliselt noore tsaari silme all kaevati korduvalt välja ja maeti ühest kohast teise ümber ka tema isa, Boris III säilmed. Kuni siis lõpuks õnnestus peita neid kohta, mis senini selgumata. Erandiks vaid süda, mis oli muust maisest eraldi ning mis õnnestus alles 20.sajandi lõpus perekonnal taas matta.

1946. a septembris vormistati Bulgaaria kuningriigile lõplik lõpp ja 9-aastasele Simeonile, mõnede arvates nüüd juba eks-tsaarile, anti 48 tundi aega koos õe ja emaga Bulgaariast lahkumiseks. Esmalt sõideti Egiptusesse emapoolse vanaisa Itaalia kuninga Victor Emmanuel III juurde, kes oli samuti hiljuti ametist priiks päästetud. Peale viimase peatset surma siirduti Hispaaniasse, kus diktaator Francisco Franco perekonnale asüüli pakkus. Simeon koolitus ja temast sai edukas ettevõtja. Oma 18.sünnipäeval tegi Simeon II pöördumise Bulgaaria rahvale, kui riigi ametlik pea, milles kinnitas Tõrnovo põhiseaduse järgimist ja vaba Bulgaaria eest seismist. Katsed eksiilvalitsuse loomiseks siiski ebaõnnestusid ja valitsemisamet piirdus aeg-ajalt „kantselei” poolt üllitatud deklaratsioonidega.

20.sajandi 90ndatel olukord muutus. Pärast mõningaid kõhklusi ja võrdlemisi pikka häälestumist väisas Simeon taas kodumaad 1996. a, täpselt pool sajandit pärast pagendamist. Vaatamata tsaari tervitama saabunud rahvahulga skandeerimistele hoidus Simeon vähimatestki poliitilistest avaldustest. Viis aastat hiljem, 2001, teatas ta kodumaale lõplikust naasmisest ja aktiivsest sekkumisest poliitilisse ellu. Viimane otsus oli tõesti pretsedenditu. Tsaar, kelle kunagine kõrvaldamine oli legaalselt enam kui kaheldav, pidi lahti ütlema sellest, milleks ta on kutsutud ja kohustatudki – nõudmisest taastada Bulgaarias monarhia, õigusest ja võimalusest nimetada ennast „kõikide bulgaarlaste tsaariks.” Enamgi veel, peaministri ametisse astudes tuli tal vanduda truudust vabariigilist korda sätestavale põhiseadusele.

Simeoni valitud variant oli suuresti enese kui kuningliku kõrguse eitamise tee. Ent selgelt enesele aru andev, et just seeläbi saab oma riigile ja rahvale kõige enam kasu tuua.
Raske on täpselt hinnata tsaarist peaministri isikliku sarmi, päritolu ja kuningliku sidemevõrgustiku mõju EL liikmesmaade veenmisel Bulgaaria liikmeks võtmisel. Õigel ajal ja õiges kohas poetatud sõna jõud võis olla kordi enam kui euroliitumist ettevalmistavate Bulgaaria ametnike pikad aruanded. Kuninglike peade poolt öeldu atmosfäär on oma olemuselt erinev. Meenutagem kasvõi kui teravalt ja täpselt, samas siiski majesteetlikult tabas Hispaania kuninga Juan Carlos I veidi ärritunult lausutud „Miks sa lõuad ei pea?” üht punasärki ja punaideesid kanda armastavat Ladina-Ameerika liidrit…

Simeoni valitsemine ei möödunud ilma vigadeta. See, et rahva soosing nõrgeneb, oli ennustatav. Rahva üldise jõukuse ja heaolu kasvutempo jääb alati alla loodetule ja tahtmistele. 2005. a parlamendivalimistel oli valijaskonna toetus tsaari juhitud erakonnale vähenenud enam kui 2 korda. Nüüd, kui uued valimised ukse ees, näitavad küsitlused toetust vähem kui 2% ehk parlamendist kindlat väljajäämist. Aega positsiooni parandada veidi siiski veel on.

Mida pidas Simeon oma juhitud valitsuse suuremaks saavutuseks? Mis oli suurim tunnustus? Tsaar meenutas juhtumit, kus ta pidi tunde parlamendi ees seisma ning opositsiooni ägedaid süüdistusi, ka isiklikke, tõrjuma. Suundudes hiljem väljapääsu poole, peatas teda koridoris veel üks valitud rahvaesindaja opositsiooni poole pealt. „Nähtavasti ei jõudnud saali oma sappi välja valada,” mõtles Simeon endamisi. Aga juurdetulija ütles hoopis: „Ma tahaksin teid, Teie Majesteet, tänada selle kultuuri eest, mille olete siia saali toonud. Kui me ennemalt teise erakonna esindajaid isegi ei teretanud ja vaatasime üksteisest mööda, siis nüüd me teinekord isegi naeratame tervitades ja peatume vestluseks.”

Aluse loomine poliitiliselt, usuliselt ja ka etniliselt sügavalt lõhestunud ühiskonna integreerimisele – küllap see oligi tsaari peamiseks missiooniks, mis ajutiselt kandus ka peaministri ametisse. Aga ikkagi kuninglik missioon, mitte poliitiline. Selle saavutamine pole üldsegi vähe. Ajalootuultes isiklikult suuri kannatusi üle elanuna on Simeon tunnetanud moraalset õigus ja kohustust Bulgaaria ühiskonnas sallivust kasvatada.

Ja kui kuninglikule perekonnale tagastati vahepeal Bulgaaria kompartei puhkeresidentsina kasutatud alpimaja Borowitzis, olnud tal igati armas kuulda külla kutsutud parlamendisaadikult Evgenia Živkovalt – kel samuti seondub selle majaga palju lapsepõlvemälestusi – millises rõdunurgas asetsenud vanaisa Todori* lemmiktool, kui ta päikeseloojangut nautis ning millise nurga alt tal kamina ees istuda meeldis. Maja rajaja, vanaisa Ferdinandi** lemmikkohad olnud siiski erinevad.

Simeon tõestas veel kord, et valitsusjuhi ja kuninga ametid ei ole sisuliselt ühildatavad. Kui valitsusjuht peab olema asjade sees, siis kuningas asjade kohal. Peaministriks saadakse, aga kuningaks sünnitakse. Valimiseelsel poliitikamaastikul tänapäeval ilma terava keeleta hakkama ei saa. Kroonitud peade suhu poliitikatapluse sõnad ei sobi. Ent päevapoliitika eelistab peenrahaga, vajadusel ka mudaga viskamist.

Kuninga roll saab olla konsolideeruv, väärtustele suunav. Nii nagu oli eelmise sajandi 70ndatel endale konkreetse rolli määranud juba eelpool mainitud Juan Carlos I – viia Hispaania riik demokraatlikule alusele. Simeoni II tööks oli Bulgaaria pööramine näoga Lääne poole. Vaatamata kõigile kahtlustele ja ka jätkuvatele ohtudele võimalikeks tagasilöökideks võib öelda: ta sai sellega põhiliselt hakkama.

Kas me Euroopas edaspidi veel vajaksime kuningaid, kes lisaks esteetilise funktsiooni täitmisele oskaksid oma ajaloolist rolli ja võimalusi arukalt hinnata ning õigeaegselt sekkuda? Kuningaid, kes on paigas nö konstitutsioonilise monarhina, või ka neid, kelle amet kinnitub vaid fikseerituna kusagil kuningakodade tähtkirjades? Või ka lihtsalt kuningliku loomusega isikuid? Eks aeg näitab. Olukorras, kus Lääne riikide praegustel liidritel visioone ja karismaatilisust napib, õhtumaades aga süveneb masu ja hommikumaades mäsu – tellimust kuninglikule sõnale ja tegutsemisele oleks.

Pildil: Isa pojaga. Boris III ja Simeon. 1943. Foto Simeon Saxe-Coburg Gotha arhiivist http://www.kingsimeon.bg/
*Todor Živkov (1911 – 1998); Bulgaaria Kommunistliku Partei pikaaegne esimees, totalitaarne riigivalitseja (1954 – 1989)
**Ferdinand I (1861 – 1948); Bulgaaria riigipea (1886 – 1918), 1908. a. kuulutas ennast tsaariks. Loobus troonist oma vanema poja Boris III kasuks.

Rein Oidekivi on EV suursaadik Sofias

 

FacebooktwittermailFacebooktwittermail

Lisa kommentaar

Kohustuslikud väljad on märgitud *.


Time limit is exhausted. Please reload CAPTCHA.