Lehekuu Afganistanis / May in Afghanistan
May 8th, 2012Julgeolek Kabulis ei ole mitte rahulikumaks muutunud – Taliban teatas, et alustab 3. mail oma nn kevadist pealetungi, kuid juba 2. mai varahommikul loetud tunnid pärast Ameerika Ühendriikide president Barack Obama lahkumist Kabulist kärgatasid Afganistani pealinnas järjekordsed plahvatused, milles sai mitu inimest surma ja vigastada… Taas kord peab tunnustama Afganistani julgeolekujõude, kes selle rünnaku oma jõududega lahendasid.
President Obama üllatusvisiidi eesmärk Afganistani oli allkirjastada president Hamid Karzaiga Ameerika Ühendriikide ja Afganistani strateegilise partnerluse lepe. See lepe seab raamistiku USA ja Afganistani suhetele pärast 2014. aastat. Lepe on oluline samm suhete arendamiseks kahe riigi vahel, kuid kaudselt mõjutab see ka Afganistani ja rahvusvahelise kogukonna suhteid laiemalt.
Eelpool mainitud plahvatused Kabulis mõjutasid otseselt ka minu tegevusi – 2. mai hommikupoolikul lendasin ma tagasi oma reisilt Põhja-Afganistani, Mazar-e-Sharifi linna ning tänu Kabulis valitsevale olukorrale olin sunnitud veetma kokku viis tundi Kabuli sõjaväelennuväljal. Mazar-e-Sharifi lendasin ma 30. aprillil, lend kulges Kabulist esmalt Kunduzi lennuväljale ja sealt edasi Mazar-e-Sharifi. Lennukiaknast avanesid hunnitud vaated Hindu Kuši mäeaheliku majesteetlikele lumistele tippudele. Kunduzi lennuvälja ümbritsesid aga kevadiselt rohelised põllulapid täieliku kontrastina tolmusele Kabulile.
Mazar-e-Sharifis külastasin ma Rootsi ja Soome juhitavat Ülemineku toetamise meeskonda (Transition Support Team, TST) sõjaväebaasis ’Põhjatuled’. Mazar-e-Sarifis kohtusin TST juhi suursaadik Henrik Landerholmi, TST asekomandöri ja Soome kontingendi ülema kolonelleitnant Joni Lindemani, US välisministeeriumi esindaja Fredric Sterni ja CIMIC ohvitseri Markku Saarikannasega, kes andsid põhjaliku ülevaate TST tegevustest. Aastal 2006 loodud nelja provintsi – Balkh, Jowzjan, Samagan ja Sar-e-Pul – hõlmav provintsi ülesehitusmeeskond (Provincial Reconstruction Team, PRT) nimetati ümber TST-ks 12. märtsil k.a. Erinevus PRT ja TST vahel on see, et juhtimine on sõjaliselt poolelt antud üle tsiviilpoolele. TST tegevus kestab praeguste plaanide kohaselt 2014. aasta lõpuni. TST-l on hea koostöö Afganistani julgeolekujõududega, nii Afganistani armee kui ka politsei isikkoosseis on piisav ning nad on võimelised iseseisvalt lihtsamaid operatsioone läbi viima. Mazar-e-Sharifis õnnestus mul külastada ka Sinist Mošeed, mis jättis lumivalgete marmorplaatidega kaetud territooriumi ja sinistes toonides mosaiikseintega vapustava mulje. Inimesed Mazaris olid väga suhtlemisaltid ning välismaalaste suhtes positiivselt uudishimulikud.
Reedel, 4. mail toimus Kabuli maraton, millest ma ka osa võtsin, piirdudes küll vaid poolmaratoniga ehk siis 21 kilomeetrise distantsiga. Maraton toimus ISAF-i peakorteri territooriumil ning poolmaratoni puhul tuli läbida 14 1,5 km pikkust ringi. Tavapärasemast keerulisemaks tegi jooksu Kabuli kõrgus merepinnast, mis on keskmiselt 1800 m, ning väga varajane aeg – stardipauk kõlas juba kell kuus hommikul. Neid pigem ekstreemseid tingimusi arvestades jäin oma tulemusega üsna rahule. Jooksmise tegi meeldivaks hea korraldus ja aktiivne kaasaelamine – siinkohal suur tänu Ameerika Ühendriikide saatkonnale Kabulis, mille töötajad selle meeldejääva spordisündmuse korraldajateks olid!
Security is still fragile in Kabul – the Taliban announced that it started its so-called spring offensive on 3 May, but as early as 2 May hours after U.S. President Barack Obama left Kabul a suicide car bomb attack in the Afghan capital took place killing and wounded several people… Once again, the Afghan security forces have to be recognized – they solved the situation by themselves.
President Obama’s unannounced visit to Afghanistan was intended to sign with President Hamid Karzai the strategic partnership agreement between the United States and Afghanistan. This agreement sets the framework for US-Afghan relations after 2014. The agreement is an important step in the development of relations between the two countries but also indirectly affects the relations between Afghanistan and the International Community at large.
The above-mentioned explosions in Kabul influenced directly me as well – in the morning of the 2nd May I flew back from my trip to Northern Afghanistan, Mazar-e-Sharif and due to the situation in Kabul I was forced to spend five hours at Kabul military airport. I flew Mazar-e-Sharif on the 30th April, firstly we flew from Kabul to Kunduz airport and further on to Mazar-e-Sharif. From the aircraft window opened up magnificent views to the majestic snowcapped mountains of the Hindu Kush range. However, Kunduz airport was surrounded by green fields, a complete contrast to the dusty spring in Kabul.
In Mazar-e-Sharif, I visited Sweden and Finland led the Transition Support Team (TST) in the military base ‘Northern Lights’. I met with the Head of TST Ambassador Henrik Landerholm, DCOM TST and commander of the Finnish contingent, Lieutenant Colonel Jon Lindeman, U.S. State Department representative Fredric Stern and CIMIC officer Markku Saarikannas, who gave a comprehensive overview of the TST activities. The Provincial Reconstruction Team incorporated four provinces – Balkh, Jowzjan, Samagan and Sar-e-Pul – was created in 2006 and renamed as TST on 12th March 2012. The difference between the PRT and TST is that of the leadership is handed over from the military side to the civil side. According to current plans, TST continues until the end of 2014. TST has good cooperation with the Afghan security forces, personnel of the Afghan army and police is sufficient in numbers and they are able to independently carry out the basic operations. In Mazar-e-Sharif I was able to visit the Blue Mosque, which left a tremendous impression for me with is snow white marble tiled territory and blue mosaic walls. People in Mazar were very prone to communicate and positively curious towards foreigners.
On 4 May Kabul Marathon was held in ISAF HQ. I also took part in the event, though I participated only in a half marathon course – that is a distance of 21 kilometers and I had to run altogether 14 laps of 1.5 km. The run was much difficult than usually due to the altitude of Kabul, which is an average of 1800 m over sea level, and a very early time – start of the run was at six o’clock in the morning. Considering these rather extreme conditions, I was quite satisfied with my results. The competition was very well organised – thanks to the staff of the U.S. Embassy in Kabul for this memorable event!














