panelarrow

juuli 5, 2017
by Armo Vask
0 comments

Eesti on alustanud EL Nõukogu eesistumist, võttes teatepulga üle Maltalt

Keiu Saral, suursaatkond Roomas, lauaülem

Eestil ei ole Maltal saatkonda, kogu taasiseseisvusaja on diplomaatiliste suhete vahendajaks kahe riigi vahel olnud Roomas resideeruv Eesti suursaadik. Nüüdne 6-kuuline eesistumisperiood andis saatkonnale lisaks tavapärasele suhtlusele võimaluse ja vajaduse lähemalt jälgida, kuidas Malta eesistujana tegutses.

Nagu Eestigi jaoks, oli EL eesistujariigiks olek Maltale esmakordne kogemus, sest mõlemad riigid liitusid ELiga 2004. aastal. Algselt pidi Malta ja Eesti vahel eesistumisvastutuse võtma Ühendkuningriik.

Ootamatu referendumitulemus Ühendkuningriigis 2016. aastal, mis andis Ühendkuningriigi valitsusele valijaskonna nõusoleku ja mandaadi alustada läbirääkimisi riigi lahkumiseks EList muutis ka ELi toimimist veel enne, kui riik liidust lahkuda on jõudnud. Nimelt Ühendkuningriik pidi algselt Maltalt „teatepulga“ üle võtma ja tegemist olnuks seitsmenda eesistumiskorraga Ühendkuningriigi jaoks EL Nõukogus.

Erinevalt Eestist jäid Malta puhul ettevalmistuste ajaraamid sellisteks nagu kavandatud. Eesti aga pidi end mobiliseerima, et pool aastat varem suureks eksamiks valmis olla.

Eestist ja Maltast kõneldes kuuleb mõnikord, et tegemist on Euroopa kontekstis teineteisest geograafiliselt maksimumkaugusel asuvate mereriikidega. Erinevusi, lisaks geograafiale jagub veelgi. Meie jaoks on teistmoodi näiteks Malta britilikult vasakpoolne liiklus ja elektrikontaktid.

Märke erinevustest leidub ka diplomaatilises suhtluses: kui Eesti on harjunud ja veendunud e-kirja teel info edastuse tõhususes, jätkab Malta diplomaatiliste nootide saatmise traditsiooni. Sestap võib kommunikatsioon riigiasutuste vahel kulgeda pikaldasemalt – koostada ajaloolist traditsiooni silmas pidades diplomaatiline noot, millele oodata vastust.

Malta otsustas neli aastat tagasi, et senisele välisministeeriumile lisaks on vajalik ka eraldi Euroopaga tegelev ministeerium, mis allub otse asepeaministrile. Seega tuli diplomaatidel Maltaga suhtlemisel arvestada, et mõnigi kord oli samas küsimuses vajalik kontakteeruda mõlema ametkonnaga.

Maltale on suvel iseloomulikud lühemad tööpäevad, nii näiteks lõpetab välisministeeriumi ametnik töö ca 13:30. Sellist päevarütmi ei vääranud ka eesistujaroll.

Kuigi Malta suursaadik Roomas Vanessa Frazier on humoorikalt viidanud, et väikese rahvaarvu tõttu (ca 430 000) olid eesistumise ülesannetega seotud kõik maltalased, viitavad ta sõnad muuhulgas neile noortele, kes võeti tööle liikmesriikide delegatsioonijuhte saatvate läviisikutena. Need noored, enamasti tudengid, olid iga saabunud delegatsiooni jaoks esmamuljeks tänasest Maltast. Olen kuulnud, et Eesti puhul olid läviisikud üllatunud Eesti ministrite soovist eelistada auto asemel kiiret kõndi hotellist koosolekukohta. Nii võiski näha vaatepilti, kus kõrgetel kontsadel läviisik püüdis sammu pidada kiirel tempol liikuva Eesti ministriga (vahemaad Vallettas on väikesed ja valdavalt jalutuskäigu kaugusel). Siinkohal meenub ühe Malta diplomaadi öeldu, et Malta on alati valmis mõtlema ja tegutsema nö kastist väljas, ebareeglipäraselt…

Kindlasti kujunes Malta jaoks ebatraditsiooniliseks eesistumise viimane kuu juuni, mille alguses toimusid erakorralised parlamendivalimised. Võitis küll senise peaministri Joseph Muscati juhitud Tööpartei, uue valitsuse moodustamine võttis aga aega ning seetõttu juhatasid Brüsselis nelja ministrite kohtumist Eesti, mitte Malta ministrid. Seega väita, et Eesti eesistumine on augusti kui Euroopa puhkustekuu võrra lühem, on pigem petlik, sest Eesti alustas reaalselt, force majeure’ist tingituna oma eesistumist varem kui juulis.

Malta ettevalmistused kulgesid plaanipäraselt, riik ja ettevõtjad panustasid märkimisväärselt pealinna Valletta valitsusasutuste (valdav osa ajaloolistes, 16.-17. sajandil rajatud hoonetes) ning hotellide renoveerimisse, et külalisi väärikalt võõrustada, pealegi tasuvad tehtud investeeringud tulevikuperspektiivis ära.

Maltat väisanud külastasid kindlasti ka erinevaid hubaseid söögikohti, et saada aimu kohalikest hõrgutistest. Maltale on omane rammus ja maitsev köök, hitiks jänes mitmel moel. Jänesed olevat aastakümneid tagasi saarele saatnud Jugoslaaviat aastakümneid valitsenud Josip Tito, tegemist on legendiga, mille paikapidavus igaühe enda otsustada.

Sümboolse seose Malta-Eesti suhetele eesistumise-kontekstis lisas kahe riigi presidentide kohtumine juunikuu lõpul Roomas rahvusvahelisel naistefoorumil, kus kohaletulnud tervitasid mõlemat kui 2017. aasta ELi eesistujariikide juhte.

Malta eesistumise tõhusaim ning aastate jooksul ennast veenvalt tõestanud koostööpartner oli oodatult ilm, mis kahtlemata koos maltalaste külalislahkusega inspireerib ELi kohtumistel osalenuid saarele tagasi tulema. Põhjusi naasmiseks leidub küllaga, alates Malta koosseisu kuuluvate väikesaartest (tuntuim neist Gozo), mille puutumatu loodus tuntud põnevate taime- ja linnuliikide poolest. Linnapuhkuse eelistajaid võib paeluda programm, mida Malta pealinn Valletta pakub 2018. aasta esimesel poolel, olles üks Euroopa kultuuripealinnadest. Sel aastal jõudis Maltale sõidujagamisplatvorm Taxify, seega on Eestist tulnutel üks harjumuspärane moodus liikumiseks ees ootamas.

mai 4, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Üks vana sõdurilusikas

Gert Antsu ja N. Bolila, stk Kiievis 2017

LUSIKA ÜLEANDMINE SAATKONNAS. Suursaadik Gert Antsu andmas üle mälestuseset Natalja Bolilale.

Kadri Linnas, avalike suhete osakond

Lugu sellest, kuidas Eesti maapõuest leitud sõdurilusikas aitas ühe perekonna jaoks lahendada II maailmasõjas langenud sõduri saatuse mõistatuse.

Meie saatkonnas Kiievis toimus 18. aprillil üks eriline ja südamlik sündmus. Suursaadik Gert Antsu andis Eesti maapõuest leitud sõdurilusika üle ukrainlannale Natalja Bolilale, kes on lusika kunagise omaniku – II maailmasõjas hukkunud Ivan Maksimovitš Nadtotši, lapselapselaps.

See sündmus sai teoks tänu otsingu- ja kodulooklubi „Kameradi“ liikmete (Daniil Galitski, Eldar Efendijev jt) tegevusele, kes 2015. aasta kevadel Auvere jaama lähedal pommilehtris toimunud ekshumeerimistööde käigus leidsid ühe lusika, millele oli peale graveeritud nimi „Nadtotši“. Klubi „Kamerad“ tegevus on seotud II maailmasõjas mittefikseeritud matusepaikade otsimisega kunagiste lahingute piirkondades. Mitmete klubi „Kamerad“ liikmete ja arhiiviandmete abil õnnestus lusika omaniku isik lõpuks kindlaks teha ning seeläbi leida üles ka tema järeltulija Ukrainas.

Sõdurilusikas „Nadtotši“

“TEADE” VANAVANAISAST. Lusikas leiti Auvere jaama lähedal pommilehtris toimunud ekshumeerimistööde käigus ja sellele oli peale graveeritud nimi „Nadtotši“.

Lusika kunagine omanik, Ivan Maksimovitš Nadtotši sündis 1898. aastal Poltava oblastis, Rudkas ja nüüd teame, et ta hukkus 9. märtsil 1944. aastal Eestis, Kärekonna küla lähedal, võideldes Punaarmee ridades. Tema hukkumise aja ja koha kohta perekonnal seni täpsemad andmed puudusid.

Sõduri lapselapselaps Natalja Bolila oli väga liigutatud sellise mälestuseseme saamise üle, rääkimata informatsioonist oma vanavanaisa saatuse kohta. Lusika leiukoht võis arvatavalt olla ka sõduri langemiskoht, kuigi sõduri säilmete kohta täpsed andmed puuduvad. Koos lusikaga anti seetõttu sugulasele kaasa ka hukkumispaiga kaart, kuhu on märgitud lusika leiukoht.

Natalja Bolila

PEREKONNARELIIKVIA. Sõduri lapselapselaps Natalja Bolila oli väga liigutatud sellise mälestuseseme saamise üle.

On hämmastav ja samas ka lootustandev, et ka pärast nii paljude aastate tagant kerkib esile leide ning avastusi, mis aitavad II maailmasõja saladusi lahendada, eriti  mis puudutab sõjas langenud ning kadunuks jäänud inimeste saatuse kindlakstegemist.

Ja eriti südantsoojendav on selliste aktsioonide puhul piirideülene entusiastlik ja sõbralik koostöö.

Aitäh diplomaat Jüri Treile ja saatkonnale Kiievis materjalide jagamise eest.

 

aprill 10, 2017
by Välisministeerium
0 comments

EV100 proloog, algus enne algust … samm sammult iseseisvuse poole

8.4.1917 Peterburis

RONGKÄIK SINI-MUST-VALGETE LIPPUDEGA 8. aprillil 1917. Rongkäigu toimumise kuupäeva aluseks oli Liivimaal pärisorjuse kaotamise aastapäev. Foto: eraarhiiv

Jaanus Kirikmäe, peakonsul Peterburis

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva proloog toimus kohas, kust täpselt sada aastat tagasi algas üks suuremaid eestlaste meeleavaldusi meie ajaloos. Nii suuruselt, meeleolult kui ka ajalooliselt tähtsuselt oleks saja aasta tagused sündmused võrreldavad ehk ainult Balti ketiga.

8. aprill 1917 Petrograd

Peterburi Jaani kirik on olnud eestlaste kultuuri ja seltsielu keskuseks alates valmimisest, 1860. aastal.  Aastaks 1917 olid Jaani kirikus asuva koguduse, seltside ja teiste kuultuuriühingute juurde kogunenud aktiivne ning teotahteline seltskond. Ühendatud olid akadeemilised ringkonnad, haritlased, käsitöölised ja ametnikud, sõjaväelased ning töörahva esindajad. Eesti Vabariiklik Liit omas sidemeid kõigi väeosadega, kus teenisid eestlastest sõdurid ning oli mõjuka mainega organisatsioon.

Vene impeeriumi rahvastest olid eestlased esimesed, kes mõistsid, et kui soovitakse midagi saavutada, tuleb tegutseda kiiresti. Ei olnud enam vaja vaielda ka selle üle, mida nõuda. Autonoomia Eestile, rahvuslik autonoomia, eestlaste asuala ühendamine ühtse valitsemise alla – olid need nõudmised, millega tuldi välja nii Tallinnas K. Pätsi ja Tartus J. Tõnissoni eestvõtmisel.

Erinevalt Tallinna ja Tartu rahvuslikest keskustest tunnetas Petrogradi eestlaskond paremini poliitilist olukorda pealinnas ning mõistis kasutada avanenud võimalust. Kiirendamaks Venemaa Ajutise Valitsuse poolt Eesti autonoomia seaduse läbivaatamist ning vastuvõtmist, otsustati korraldada meeleavaldus Petrogradis.

Meeleavalduse korraldamise kuupäev, 8. aprill ehk vana kalendri järgi 26. märts ei olnud valitud juhuslikult. Formaalselt oli rongkäigu aluseks Liivimaal pärisorjuse kaotamise aastapäev. „Peterburi Teataja“, mis tollal kandis nime „Pealinna Teataja“ avaldas 25. märtsil teate: „Tuletame veel kõigile kodanikkudele homset eestlaste meeleavaldust meelde. Ärgu öeldagu, et teil võimalik pole selle jaoks aega kulutada. Ärge öelge: minutagi on inimesi küll.“

RONGKÄIGU MARSRUUT. Vaata kuidas eestlaste rongkäik liikus. Manifestatsioonil osales ligi 40 000 inimest, kes marssisid rahumeeleselt  7,5 km Jaani kiriku eest Tauria palee juurde. Kaardi idee autor on Jüri Trei.

Kogunemine toimus Jaani kiriku juures ning mitmekümnetuhandeline eestlaste rongkäik lippude, loosungite, kooride ja orkestritega suundus läbi kesklinna mõõda Nevski prospekti Tauria palee juurde. Tauria palees paiknesid nii Riigiduuma, Ajutine Valitsus kui ka mitmed teised asutused, sh Petrogradi tööliste ja sõjaväelaste nõukogu. Erinevalt varasematest meeleavaldustest Petrogradis ei olnud tegemist korratu rahvahulgaga, vaid hästi organiseeritud ja läbiviidud ettevõtmisega, mis jättis väga hea mulje nii Petrogradi elanikele kui ka Ajutisele Valitsusele. Võrrelda võiks seda paljudele meile nii tuttavate laulu- ja tantsupeo rongkäikudega. Rongkäigu organiseerijaks, Eesti Vabariikliku Liidu juhiks, oli aktiivne ja energiline gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Artur Vallner, tema kandis rongkäigu ees sini-must-valget lippu.

Kolonni peas olid täismundris ning relvis kaardiväeosades teenivad eestlastest sõjamehed. Neile järgnesid rivikorras teiste väeosade üksused. Sõjaväeorkestrites mängivad eestlased kutsusid rongkäiku ka oma kamraadid. Sõjaväelastele järgnesid eesti seltside, organisatsioonide ja koolide esindused. Väikesed algkooliõpilased käisid rongkäigus lipuga „Õpetage meid emakeeles.“ Rongkäigus tõmbasid endale ka tähelepanu uhke kübaraga daam ja tema kõrval olev härra, mõlemal ehtis mantlirevääri sinimustvalge lindi tükike. Need kaks olid luuletaja Indrek Hirve vanaema Adele ja vanaisa Johannes Hirsch. Meeleavalduseks loodud segakoori juhatas Mihkel Lüdig. Rongkäigu toimumise ajal seiskus trammiliiklus ning linlased imestasid isekeskis, et kust on see nii suur ja hästi korraldatud sõjavägi välja võetud.

Tauria palee riigiduuma saali sooviti viia kõik rongkäigus olnud lipud, kuid see osutus nonde rohkuse pärast võimatuks. Viidi niipalju kui mahtus, saali läksid ka juhatus, segakoor ning rongkäigus osalenud sõjaväeüksuste esindajad. Segakoor esitas kolm laulu: „Marseljees“, „Eestimaa, mu isamaa“ ja „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. See oli esimene kord kui riigiduuma saalis lauldi. Loeti ette Eestile autonoomia andmise nõue, mille järel võttis sõna ajutise valitsuse liige, Petrogradi komandant polkovnik Boris Engelhardt, kes ütles, et “eestlaste soov autonoomia saamiseks on õige ja meeleavalduse suurepärane korraldus näitab, et Eesti on nendeks uuendusteks küps”. Tagasiminekul peatuti Talvepalee ees, kus Peterburi ringkonna ülemjuhataja kindral Kornilov rongkäiku tervitas ja laskis paraadmarsil enda eest mööda sammuda.

Neli päeva pärast meeleavaldust kinnitati Eesti autonoomia seadus Ajutise Valitsuse poolt. Eestimaa kubermangu komissariks nimetati Jaan Poska, hilisem esimene Eesti Vabariigi välisminister ning Eesti delegatsiooni juht rahuläbirääkimistel Nõukogude Venemaaga. Eesti sõjamehed koondati Eestisse ning asuti rahvusväeosade moodustamisele. Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu valiti 5. juunil 1917. Valimistel osalesid esmakordselt ka naised ning valituks osutus ka naiskandidaat Anna Leetsmann. Üha enam ja enam sai eestlastele arusaadavaks, et Eesti rahva tuleviku saab kindlustada ainult täielik iseseisvus. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel kümme kuud!

MÄLESTUSTAHVLI AVAMINE. Jaani kiriku seinal avati peaminister Jüri Ratase ja peapiiskop Urmas Viilma osalusel mälestustahvel meenutamaks saja aasta tagust eestlaste meeleavaldust. Foto: Eesti saatkond Moskvas

8. aprill 2017 Peterburi

Tähistamaks väärikalt ning meeldejäävalt saja aasta taguseid sündmusi, erinevaid samme teel Eesti iseseisvusele ning selle kindlustamisel, korraldati 8. aprillil Peterburi Jaani kirikus tänujumalateenistus ning RAM-i kontsert, avati mälestustahvel (skulptor Mati Karmin) meenutamaks saja aasta tagust eestlaste meeleavaldust. Korraldamise eestvedajateks olid EV100 toimkond, EV peakonsulaat Peterburis, Jaani Kiriku Fond ning Eesti Kontsert.

Üritustel osalesid peaminister Jüri Ratas, riigisekretär Heiki Loot, suursaadik ja peakonsul ning EV100 toimkonna liikmed. Samuti Peterburi Jaani koguduse ning Peterburi Eesti Kultuuriseltsi liikmed, Peterburi linna ja Leningradi oblasti ning konsulaarkorpuse esindajad.

„Eesti Vabariik 100 on kogu meie rahva pidu. Juubeliüritustest on oodatud osa saama kõik Eestimaa inimesed, sõltumata soost, vanusest või rahvusest,“ ütles peaminister Ratas. „Me tähistame seda väärikalt nii Eestis kui ka välismaal, sest oma isamaa ajalugu tuleb tunda ja väärtustada. Tänavu täitub 100 aastat Petrogradis toimunud eestlaste meeleavaldustest ning sellele järgnenud sündmustest, mis on meie vaba riigi sünnilätteks. Tähistagem Eesti Vabariigi juubelit kuni Tartu rahu 100. aastapäevani üheskoos – igas külas, alevis, vallas ja linnas,“ rõhutas peaminister.

Peaministri Peterburi külastus algas lillede asetamisega metroojaama „Tehnoloogiainstituut – 2“ ees mälestamaks esmaspäevase, 03.04, terrorirünnaku ohvreid.

Jüri Ratas Peterburis 2017

VAIKUSEHETK. Lillede asetamine Peterburi Tehnoloogia Instituudi metroojaama juurde mälestamaks terrorirünnaku ohvreid. Foto: valitsus.ee

Jaani kirikus avas peaminister mälestustahvli 100 aasta taguse meeleavalduse meenutamiseks, kõneles Jaani Kiriku Fondi esimees Jüri Trei. Mälestustahvli õnnistas EELK peapiiskop Urmas Viilma. Samuti avati fotonäitus (koostanud Jaani Kiriku Fond ja Tippfoto) toonaste sündmuste ja Jaani kiriku seotusest.

Urmas Viilma juhatatud jumalateenistusel esines Peterburi eestlaste segakoor „Kaja“, peapiiskop mälestas oma jutluses ka Peterburi ja Stockholmi terrorirünnakute ohvreid.

Eesti Rahvusmeeskoori (dirigent Mikk Üleoja) kontsert „Püha paik“ algas Eesti Vabariigi peakonsuli Peterburis Jaanus Kirikmäe tervitussõnadega. Peterburi ja Stockholmi terrorirünnakute ohvreid mälestati minutilise seisakuga. Eesti peaminister Jüri Ratas pidas kõne, milles sõnas: „«Peterburi vaimuelu keskuseks oli olnud juba mitu aastakümmet Jaani kirik, millel on ka minu perekonna loos väga oluline koht. Siinsamas pühas paigas ristiti 1909. aastal minu armas vanaema“.

Peaminister rõhutas: „Vaatamata pingelisele olukorrale maailmas ning jätkuvale konfliktile Euroopas, usun ma täie veendumusega, et meie iseseisvus on täna kaitstud paremini kui iial varem. Eestlastel ei tule enam kunagi käia vabaduse võtmete järel mõne teise riigi pealinnas ja avaldada meelt rahva enesemääramise õiguse teostamiseks“. Kontsert kava keskendus Peterburiga seotud Eesti heliloojate (nt Cyrillus Kreek, Mart Saar, Artur Kapp, Rudolf Tobias) ning nende õpilaste loomingule. „Sada aastat tagasi elas Peterburis rohkem eestlasi kui Tallinnas. Siit linnast on alguse saanud eesti kultuur, haridus, sõjaväelased… Palju-palju eestlasi on siin linnas elanud ja õppinud“,  ütles Eesti Kontserdi juhatuse liige Jüri Leiten.

Peterburi Eesti Seltsi liikmed koos Ratasega

ÜHISFOTO KOOS EESTI KOGUKONNAGA. Peaministrist paremal peakonsul Jaanus Kirikmäe ja suursaadik Moskvas Arti Hilpus. Foto: valitsus.ee

Eesti Jaani kogudus loodi Peterburis 175 aastat tagasi ehk 1842. aastal. Jaani kirik avati 1860. aastal. Aastal 1930 võõrandati kirik koguduselt ja jumalateenistused keelati, kogudus suleti. Eesti luteri kogudus alustas uuesti tegevust 1994. aastal ning kirik taasavati 20. veebruaril 2011. Kiriku taasavamisel osalesid president Toomas Hendrik Ilves, välisminister Urmas Paet ja kultuuriminister Laine Randjärv. Peterburi Jaani kirikut külastas 2013. aastal ka peaminister Andrus Ansip.

Kasutatud materjalid ja allikad: „Peterburi Teataja“, „Eesti Ekspress“, wikipedia, Raimo Pullati, Ea Janseni ja Mart Laari kirjutised. Eriline tänu Jüri Treile.

 

märts 16, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Sotsiaalmeedia ja demokraatia

Marten Kokk

Marten Kokk töötab Pekingis 2016. aasta suvest. Foto taustal Tšingis-khaani kuju.

Marten Kokk, suursaadik Pekingis

Sotsiaalmeedia roll välispoliitikas on olnud viimase 10 aasta jooksul järsult kasvav. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult  USA president Donald Trumpist, kelle tegevus Twitteris on hästi teada.

Märkimisväärne on see, et eelmisel nädalal ühines Twitteriga näiteks endine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, ehkki ta oli varasemalt kõvasti vaeva näinud sotsiaalvõrgustike keelustamisega riigis. Kuigi Twitter on Iraanis endiselt tehniliselt võttes keelatud, on konto ka president Hassan Rouhanil ning isegi usujuhil Ali Khameneil on mitmekeelne konto. Twitter keelati Iraanis 2009. aasta valimiste aegu. Nüüd kogus endine Iraani juht ülilühikese ajaga 10 000 jälgijat ning tänaseks on neid juba 22 000. Mõistagi teeb ta oma sissekandeid inglise keeles.

Sotsiaalmeedia roll ühiskondlike protsesside mõjutaja või katalüsaatorina tõusis esimest korda üldsuse huviorbiiti seoses Araabia kevadega alles mõned aastad peale Twitter keelamist Iraanis.  Sotsiaalmeedia mängis Araabia kevade puhul olulist rolli just platvormi ja „võimaldajana“. Üheksa kümnest küsitletud tuneeslasest ja egiptlasest vastas, et nad kasutasid info edastamiseks ja ürituste organiseerimiseks Facebooki.

Tehnoloogia on iseenesest neutraalne, poliitilise sisu annab sellele see, kuidas ja kes seda kasutab. Online vestlused eelnesid Araabiamaades tihti füüsilistele meeleavaldustele ning aitasid neid paljuski tehniliselt organiseerida. Enamasti viis see „võrdlemisi“ rahumeelse riigikorra lagunemiseni nagu Tuneesias või isegi Egiptuses. Süürias aga asutati esmalt „Süüria Elektrooniline Armee“, mis poliitiliste vastaste kodulehekülgi ründas ning üritas agressiivselt ning ebaõnnestunult muuta sealse diskussiooni kulgu. Süürias oli Facebook väga vähe levinud ning diskussiooni tegelikult üldsuse ja valitsuse vahel sel platvormil ei tekkinud. Nagu ei tekkinud ka mingil muul platvormil.

Sotsiaalmeedia on usutavam kui „päris meedia“

Sotsiaalmeedia sai alguse tehnoloogilisest innovatsioonist, kuid on tänaseks muutunud kogu ühiskonda hõlmavaks fenomeniks. Olles algselt peredele ja sõpradele lihtsalt ühendusepidamise vahendiks, muutis ta selles osalejad ka erinevate turunduskampaaniate sihtmärgiks. Seejuures on poliitilised kampaaniad vaid üks turunduskampaaniate alaliike, aga märksa suurema mõjuga edasisele elule kui meie valik osta üht või teist šampooni. Aktiivselt mittepoliitilistel eesmärkidel sotsiaalmeediat kasutavate inimeste poliitilisi valikuid ja maailmapilti mõjutab seal osalemine ilma, et nad seda ise väga selgelt tajuksid.

Kuna inimeste arvates suhtlevad sotsiaalmeedias nendega päris inimesed iseenda nimel (ja suures osas see ka nii on) siis kalduvad nad uskuma rohkem teineteise poolt edastatud/ära märgitud uudiseid ja vähem suuri ja tunnustatud meediaorganisatsioone või poliitikute lehekülgedelt laekuvat infot, mida sinna sisestavad palgatöölised.

See muudab inimesed väga haavatavaks – kaaskodanike heakskiit mingile seisukohale on väga oluline ja inimesed eristavad poliitilist propagandat sotsiaalmeedias minu arvates oluliselt halvemini kui tavameedias. Kasutajate „meediadieet“ sõltub enamasti nende sõprade poolt jagatud sisust ja ei saa seega juba teoreetiliselt hõlmata arvamuste paljususe kogu spektrit. See loob aga väga head eeldused grupimõtlemiseks.

Grupimõtlemine

Sotsiaalmeedia loob inimgruppidest erinevad klastrid, mille vahel info liigub üllatavalt halvasti. Grupimõtlemine on aga psühholoogiast tuntud nähtus, kus üksikisik püüab kohandada oma vaateid ja tegevust ühiskonnale ehk „grupile“ tema enda hinnangul vastavamaks. Inimesed püüavad vältida konflikte ja jõuda konsensusele ilma kriitiliselt alternatiive vaagimata. Kui juba valdav enamik sotsiaalmeedia „sõpru“ või „jälgijaid“ midagi arvab, siis tõenäoliselt on mõistlikum oma aega nendega vaidlemisele mitte kulutada kui pole tegemist just väga olulise küsimusega. Grupimõtlemise tagajärjel tuuakse ebaõnnestumise kõige klassikalisemaks näiteks tavaliselt USA võimetust rünnakut Pearl Harbor´ile ette näha. Ameeriklased lihtsalt kollektiivselt ei uskunud, et jaapanlased on millekski selliseks võimelised alavääristades isegi nende lendamisoskust, milleks nad ei pidavat geneetiliselt võimelised olema. Läks muidugi teisti.

Eelmisel aastal tabas väga suurt hulka inimesi suure üllatusena brittide hääletamine Brexiti poolt ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Ka sotsiaalmeedias väga aktiivselt osalevaid inimesi. Minugi tutvusringkonnas polnud praktiliselt ühtegi inimest, kes oleks mingilgi moel väljendanud toetust Brexitile ja kõik toetasid üsna üksmeelselt Hillary Clintoni kandidatuuri, kes selles küsimuses üldse midagi arvasid. Ehkki poliitiliste sõnumite jagamine pole Eestis eriti populaarne, on see aga märksa populaarsem mu välismaa sõprade hulgas. Ja kusagil leidus siiski kriitiline mass inimesi, kes mõtles absoluutselt teisiti?! Pean tunnistama, et Brexit tuli ka mulle suure üllatusena, kuid Donald Trumpi valimine enam mitte. Asjaolu, et Donald Trumpil on Twitteris Hillary Clintonist märksa rohkem jälgijaid äratas tähelepanu. Kusagil pidi veelgi aktiivsemalt toimuma diskussioon, mis täielikult erines minu tutvusringkonnas toimuvast. Seetõttu olen ma viimasel ajal püüdnud laiendada oma „sõprade“ ringi ja „jälgida“ just inimesi, kelle seisukohad on vahel isegi valusad kuulata.

Siin on peidus tohutu potentsiaal ka rahvusvahelise diplomaatia ja üleüldse välispoliitika huviliste jaoks, mis võimaldab kuulata ja jälgida hoopis teistsugust juttu, kui me soovime tavapäraselt kuulda. Ilma sotsiaalmeediata kuuleks me seda tsenseeritud kujul diplomaatidena ÜRO-s. Laiem üldsus ei kuuleks seda aga peaaegu üldse. Praegu saab aga jälgida, mida ütleb Mahmoud Ahmadinejad Teheranis või  mida postitab Facebooki Maria Zakharova Moskvas koheselt. Ja nende seisukohad pole väheolulised. Twitteris vaid 43 inimest ja organisatsooni jälgiv president Trump ei peaks olema diplomaatidele praegusel ajal parimaks eeskujuks.

Tekst on avaldatud ka Postimehe arvamusküljel.

 

veebruar 23, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Saadik Torma külalisteraamat

Kadri Linnas, avalike suhete osakond

55 AASTAT SISSEKANDEID. Külalisteraamatut peeti Roomas, Genfis ja Londonis kokku 55 aastat järjest.

Heli Tomingas, arhiiv

Andes au 99-aastasele Eesti Vabariigile, räägime huvitava loo saadik August Torma poolt Roomas, Genfis ja Londonis peetud külalisteraamatust, mis jõudis hiljaaegu keerulisi teid pidi välisministeeriumisse.

August Torma oli saadikuks Itaalias ja Šveitsis aastatel 1931 – 1934 (ka esindaja Rahvasteliidu juures) ning 1934. aastal siirdus saadikuks Londonisse, võttes raamatu endaga kaasa.  Külalisteraamatut on peetud aastatel 1931 – 1986 ja sealt ei puudu ka iga-aastased sissekanded Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttudest.

ESIMENE SISSEKANNE on tehtud Roomas 27. aprillil 1931 ja VIIMANE Londonis 15. jaanuaril 1986.

Raamatusse on omal ajal sisse kirjutanud mitmed tuntud isikud nagu Aino Kallas,  August Rei, Ants Piip, Karl Robert Pusta, Oskar Kerson, Oskar Öpik, Ernst Õpik,  Aleksander Keskküla, Johan Laidoner, Maria Laidoner, Alfons Rebane, Harald Riipalu, Julius Seljamaa, Käbi Laretei, Riina Reinik (omaaegne Estonia teatri operetitäht), Ludwig Juht (kuulus kontrabassimängija), Olav Roots (kuulus dirigent, helilooja ja pianist, kes töötas hiljem Kolumbias), Celia Aumere (tuntud viiuldaja), Heinrich Mark (eksiilvalitsus),  Tõnis Kint (eksiilvalitsus) ja paljud teised.

SAADIK TORMA. Saadik August Torma koos abikaasa Alice Tormaga saatkonna ruumides. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Pärast Torma surma peeti külalisteraamatut saatkonnas edasi. Raamatust ei puudu sissekanded nii saadik August Torma (surnud 12.03.1971) kui ka diplomaadi Ernst Sarepera (surnud 8.05.1971) ning saatkonna ametniku August Bergmani (surnud 1974) matusepäevadel. Nagu me teame, siis Ühendkuningriigid uusi diplomaate ametisse ei määranud ja saatkonda juhtis pärast diplomaatide surma Ernst Jaakson New Yorgi peakonsulaadist ja koha peal Londonis töötas üksinda sekretär Anna Taru.

ANNA TARU. Nähtavasti oli saatkonna ametnik-sekretär Anna Taru see, kes hoolitses 1974-1989, et külalisteraamat tähtsatel puhkudel ikka laual oleks. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Kuidas jõudis raamat meie Rooma saatkonda?

Külalisteraamatu tõi sinna Melissa Wells (1998 – 2001 USA suursaadik Eestis) pärast Elena Sütt- Askerstami (Eesti aukonsuli Harbiinis Johann Süti tütar ja Eesti esindaja rahvusvahelise põllumajandusorganisatsiooni FAO juures 1992 – 2000) surma, kelle käes raamat oli olnud. Kuidas ja millal see tema kätte sai, sellest teated puuduvad.

Külalisteraamat (auaadress) on valmistatud arvatavalt 1920-ndatel aastatel Eduard Taska ateljees – esikaane siseküljel töökoja märgistus „Ateljee Ed. Taska. Tallinn“- ja see on ka sarnane Eduard Taska ateljees valmistatud auaadressiga Eesti Vabariigi riigivanemale. Välisministeerium lasi äsja haruldase raamatu konserveerida ja parandada. Külalisteraamat on praegu hoiul välisministeeriumi arhiivis. Ajutiselt on see EV 99 aastapäeva puhul välja pandud ministeeriumi muuseuminurka.

EESTI NAHKEHISTÖÖ. Täisnahkköite esikaane motiivistik jälgib eesti nahkehistöö etnograafilisi traditsioone. Raamatut kaitseb sametine vutlar.

Kui huvitav on lehitseda 55 aasta jooksul tehtud sissekandeid ja mõistatada inimeste nimesid, kes nii Roomas, Genfis ja Londonis meie esindusi möödunud aegadel külastasid! See viib mõttele, et tasub ikka endiselt korralikult külalisteraamatuid pidada (ja alati ka ise nendesse külalisena kirjutada!) ja kindlasti teha sissekanne ka EV 99 vastuvõttudel.

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!

 

 

veebruar 8, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Kes ajalugu ei mäleta ….

Fragment venekeelsest infolehest, mis on koostatud Jaan Poska Mälestusfondi poolt.

Jaanus Kirikmäe, peakonsul Peterburis

Maarika Saarna-Siimann, konsul Peterburi peakonsulaadis

 (Kultuuri)aasta avaüritus peakonsulaadis

Eesti kultuuri tutvustamine ja avalik diplomaatia on oluline osa välisesinduste tööst. Eriti meeldivaks ning huvitavaks teevad nii mõnegi teema otsesed kokkupuuted asukohariigi ja –linnaga. Rääkimata juba ajaloos tuntud isikute omavahelisest lävimisest ning nende seni veel teadmata või laiemale üldsusele tuvastamata sidemetest.

Algav aasta, 2017, on märkimisväärne nii Eestile, kui ka Venemaale ning eriti Peterburi linnale. Peagi möödub sada aastat sündmustest, mis vapustasid maailma, lagundasid Vene impeeriumi ning andsid võimaluse Eesti rahvale oma riigi moodustamiseks. Lähematel aastatel oleme planeerinud tutvustada Peterburile Eestile olulisi isikuid ja sündmusi.

Esimesena selles reas tähistasime Jaan Poska 151. sünniaastapäeva näituse ja kontserdiga Eesti peakonsulaadis. Näitus „ Jaan Poska ja Tartu rahu“ valmis J. Poska juubeliks ning selle koostas ajaloolane Küllo Arjakas koostöös Eesti Ajalooarhiivi, Eesti Riigiarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi, EV Välisministeeriumi, SA Jaan Poska Mälestusfondi ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Näitust on tutvustatud veel Moskvas ja Riias.

Peterburi

Näituse avamisel paremalt peakonsul Jaanus Kirikmäe ja diplomaat Jüri Trei. Foto: Rein Metspalu

Näituse avamisele olid palutud Peterburis resideeruva diplomaatilise korpuse, linna ja kultuuriseltside ning meedia esindajad. Peakonsul Jaanus Kirikmäe tervitusele avamisel järgnes diplomaat Jüri Trei sõnavõtt, kes andis lühiülevaade Jaan Poska elust ja tööst. Oma ettekandes rõhutas J. Trei meie esimese välisministri olulist rolli algusaastate Eesti välispoliitika kujundamisel, samuti sidemeid Venemaaga, aga eelkõige ajalugu kujundanud tööd Tartu rahulepingu sõlmimisel. Samuti sai käsitletud J. Poska varasemat tegevust Tallinna linna valitsemisel, Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissarina ning tema suhtlemist Aleksander Kerenskiga. Seni paljudele avastamata valdkonnaks oli J. Poska tegevus ühiskondliku ja seltsielu organiseerijana Tallinnas. Üllatuseks oli teadmine, et J. Poska on eestindanud A. Puškini teose „Padaemand“.

Arder

Jaan Poska lapselapselapselaps laulja Helin-Mari Arder koos kitarrist Teet Raikiga konsulaadis esinemas. Taustal Jaan Poska näitus. Foto: Rein Metspalu

Muusikalist vaheldust pakkusid Jaan Poska lapselapselapselaps laulja Helin-Mari Arder koos kitarrist Teet Raikiga.

Külalistele jagati Tartu rahu teemalist venekeelset infomaterjali, hilisem tagasiside oli väga positiivne. Oldi huvitatud edaspidistest üritustest.

Peterburi peakonsulaat tähistab Eesti iseseisvuspäeva 21. veebruaril kontserdi ja vastuvõtuga Jaani kirikus. Kindlasti kujuneb huvitavaks ka EV 100 proloog. 8. aprillil, kui möödub sada aastat eestlaste rongkäigust Peterburis Eesti autonoomia toetuseks. Sündmuse tähistamiseks toimub rida üritusi, s. h esineb Jaani kirikus Eesti Rahvusmeeskoor ja avatakse selleteemaline näitus.

Oktoobri lõpul on oodata rahvusooper Estonia külalisetendusi Peterburis, mis on osaks ka Eesti EL nõukogu eesistumise/EV 100 kultuuriprogrammist.