panelarrow

märts 16, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Sotsiaalmeedia ja demokraatia

Marten Kokk

Marten Kokk töötab Pekingis 2016. aasta suvest. Foto taustal Tšingis-khaani kuju.

Marten Kokk, suursaadik Pekingis

Sotsiaalmeedia roll välispoliitikas on olnud viimase 10 aasta jooksul järsult kasvav. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult  USA president Donald Trumpist, kelle tegevus Twitteris on hästi teada.

Märkimisväärne on see, et eelmisel nädalal ühines Twitteriga näiteks endine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, ehkki ta oli varasemalt kõvasti vaeva näinud sotsiaalvõrgustike keelustamisega riigis. Kuigi Twitter on Iraanis endiselt tehniliselt võttes keelatud, on konto ka president Hassan Rouhanil ning isegi usujuhil Ali Khameneil on mitmekeelne konto. Twitter keelati Iraanis 2009. aasta valimiste aegu. Nüüd kogus endine Iraani juht ülilühikese ajaga 10 000 jälgijat ning tänaseks on neid juba 22 000. Mõistagi teeb ta oma sissekandeid inglise keeles.

Sotsiaalmeedia roll ühiskondlike protsesside mõjutaja või katalüsaatorina tõusis esimest korda üldsuse huviorbiiti seoses Araabia kevadega alles mõned aastad peale Twitter keelamist Iraanis.  Sotsiaalmeedia mängis Araabia kevade puhul olulist rolli just platvormi ja „võimaldajana“. Üheksa kümnest küsitletud tuneeslasest ja egiptlasest vastas, et nad kasutasid info edastamiseks ja ürituste organiseerimiseks Facebooki.

Tehnoloogia on iseenesest neutraalne, poliitilise sisu annab sellele see, kuidas ja kes seda kasutab. Online vestlused eelnesid Araabiamaades tihti füüsilistele meeleavaldustele ning aitasid neid paljuski tehniliselt organiseerida. Enamasti viis see „võrdlemisi“ rahumeelse riigikorra lagunemiseni nagu Tuneesias või isegi Egiptuses. Süürias aga asutati esmalt „Süüria Elektrooniline Armee“, mis poliitiliste vastaste kodulehekülgi ründas ning üritas agressiivselt ning ebaõnnestunult muuta sealse diskussiooni kulgu. Süürias oli Facebook väga vähe levinud ning diskussiooni tegelikult üldsuse ja valitsuse vahel sel platvormil ei tekkinud. Nagu ei tekkinud ka mingil muul platvormil.

Sotsiaalmeedia on usutavam kui „päris meedia“

Sotsiaalmeedia sai alguse tehnoloogilisest innovatsioonist, kuid on tänaseks muutunud kogu ühiskonda hõlmavaks fenomeniks. Olles algselt peredele ja sõpradele lihtsalt ühendusepidamise vahendiks, muutis ta selles osalejad ka erinevate turunduskampaaniate sihtmärgiks. Seejuures on poliitilised kampaaniad vaid üks turunduskampaaniate alaliike, aga märksa suurema mõjuga edasisele elule kui meie valik osta üht või teist šampooni. Aktiivselt mittepoliitilistel eesmärkidel sotsiaalmeediat kasutavate inimeste poliitilisi valikuid ja maailmapilti mõjutab seal osalemine ilma, et nad seda ise väga selgelt tajuksid.

Kuna inimeste arvates suhtlevad sotsiaalmeedias nendega päris inimesed iseenda nimel (ja suures osas see ka nii on) siis kalduvad nad uskuma rohkem teineteise poolt edastatud/ära märgitud uudiseid ja vähem suuri ja tunnustatud meediaorganisatsioone või poliitikute lehekülgedelt laekuvat infot, mida sinna sisestavad palgatöölised.

See muudab inimesed väga haavatavaks – kaaskodanike heakskiit mingile seisukohale on väga oluline ja inimesed eristavad poliitilist propagandat sotsiaalmeedias minu arvates oluliselt halvemini kui tavameedias. Kasutajate „meediadieet“ sõltub enamasti nende sõprade poolt jagatud sisust ja ei saa seega juba teoreetiliselt hõlmata arvamuste paljususe kogu spektrit. See loob aga väga head eeldused grupimõtlemiseks.

Grupimõtlemine

Sotsiaalmeedia loob inimgruppidest erinevad klastrid, mille vahel info liigub üllatavalt halvasti. Grupimõtlemine on aga psühholoogiast tuntud nähtus, kus üksikisik püüab kohandada oma vaateid ja tegevust ühiskonnale ehk „grupile“ tema enda hinnangul vastavamaks. Inimesed püüavad vältida konflikte ja jõuda konsensusele ilma kriitiliselt alternatiive vaagimata. Kui juba valdav enamik sotsiaalmeedia „sõpru“ või „jälgijaid“ midagi arvab, siis tõenäoliselt on mõistlikum oma aega nendega vaidlemisele mitte kulutada kui pole tegemist just väga olulise küsimusega. Grupimõtlemise tagajärjel tuuakse ebaõnnestumise kõige klassikalisemaks näiteks tavaliselt USA võimetust rünnakut Pearl Harbor´ile ette näha. Ameeriklased lihtsalt kollektiivselt ei uskunud, et jaapanlased on millekski selliseks võimelised alavääristades isegi nende lendamisoskust, milleks nad ei pidavat geneetiliselt võimelised olema. Läks muidugi teisti.

Eelmisel aastal tabas väga suurt hulka inimesi suure üllatusena brittide hääletamine Brexiti poolt ning Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Ka sotsiaalmeedias väga aktiivselt osalevaid inimesi. Minugi tutvusringkonnas polnud praktiliselt ühtegi inimest, kes oleks mingilgi moel väljendanud toetust Brexitile ja kõik toetasid üsna üksmeelselt Hillary Clintoni kandidatuuri, kes selles küsimuses üldse midagi arvasid. Ehkki poliitiliste sõnumite jagamine pole Eestis eriti populaarne, on see aga märksa populaarsem mu välismaa sõprade hulgas. Ja kusagil leidus siiski kriitiline mass inimesi, kes mõtles absoluutselt teisiti?! Pean tunnistama, et Brexit tuli ka mulle suure üllatusena, kuid Donald Trumpi valimine enam mitte. Asjaolu, et Donald Trumpil on Twitteris Hillary Clintonist märksa rohkem jälgijaid äratas tähelepanu. Kusagil pidi veelgi aktiivsemalt toimuma diskussioon, mis täielikult erines minu tutvusringkonnas toimuvast. Seetõttu olen ma viimasel ajal püüdnud laiendada oma „sõprade“ ringi ja „jälgida“ just inimesi, kelle seisukohad on vahel isegi valusad kuulata.

Siin on peidus tohutu potentsiaal ka rahvusvahelise diplomaatia ja üleüldse välispoliitika huviliste jaoks, mis võimaldab kuulata ja jälgida hoopis teistsugust juttu, kui me soovime tavapäraselt kuulda. Ilma sotsiaalmeediata kuuleks me seda tsenseeritud kujul diplomaatidena ÜRO-s. Laiem üldsus ei kuuleks seda aga peaaegu üldse. Praegu saab aga jälgida, mida ütleb Mahmoud Ahmadinejad Teheranis või  mida postitab Facebooki Maria Zakharova Moskvas koheselt. Ja nende seisukohad pole väheolulised. Twitteris vaid 43 inimest ja organisatsooni jälgiv president Trump ei peaks olema diplomaatidele praegusel ajal parimaks eeskujuks.

Tekst on avaldatud ka Postimehe arvamusküljel.

 

veebruar 23, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Saadik Torma külalisteraamat

Kadri Linnas, avalike suhete osakond

55 AASTAT SISSEKANDEID. Külalisteraamatut peeti Roomas, Genfis ja Londonis kokku 55 aastat järjest.

Heli Tomingas, arhiiv

Andes au 99-aastasele Eesti Vabariigile, räägime huvitava loo saadik August Torma poolt Roomas, Genfis ja Londonis peetud külalisteraamatust, mis jõudis hiljaaegu keerulisi teid pidi välisministeeriumisse.

August Torma oli saadikuks Itaalias ja Šveitsis aastatel 1931 – 1934 (ka esindaja Rahvasteliidu juures) ning 1934. aastal siirdus saadikuks Londonisse, võttes raamatu endaga kaasa.  Külalisteraamatut on peetud aastatel 1931 – 1986 ja sealt ei puudu ka iga-aastased sissekanded Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttudest.

ESIMENE SISSEKANNE on tehtud Roomas 27. aprillil 1931 ja VIIMANE Londonis 15. jaanuaril 1986.

Raamatusse on omal ajal sisse kirjutanud mitmed tuntud isikud nagu Aino Kallas,  August Rei, Ants Piip, Karl Robert Pusta, Oskar Kerson, Oskar Öpik, Ernst Õpik,  Aleksander Keskküla, Johan Laidoner, Maria Laidoner, Alfons Rebane, Harald Riipalu, Julius Seljamaa, Käbi Laretei, Riina Reinik (omaaegne Estonia teatri operetitäht), Ludwig Juht (kuulus kontrabassimängija), Olav Roots (kuulus dirigent, helilooja ja pianist, kes töötas hiljem Kolumbias), Celia Aumere (tuntud viiuldaja), Heinrich Mark (eksiilvalitsus),  Tõnis Kint (eksiilvalitsus) ja paljud teised.

SAADIK TORMA. Saadik August Torma koos abikaasa Alice Tormaga saatkonna ruumides. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Pärast Torma surma peeti külalisteraamatut saatkonnas edasi. Raamatust ei puudu sissekanded nii saadik August Torma (surnud 12.03.1971) kui ka diplomaadi Ernst Sarepera (surnud 8.05.1971) ning saatkonna ametniku August Bergmani (surnud 1974) matusepäevadel. Nagu me teame, siis Ühendkuningriigid uusi diplomaate ametisse ei määranud ja saatkonda juhtis pärast diplomaatide surma Ernst Jaakson New Yorgi peakonsulaadist ja koha peal Londonis töötas üksinda sekretär Anna Taru.

ANNA TARU. Nähtavasti oli saatkonna ametnik-sekretär Anna Taru see, kes hoolitses 1974-1989, et külalisteraamat tähtsatel puhkudel ikka laual oleks. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Kuidas jõudis raamat meie Rooma saatkonda?

Külalisteraamatu tõi sinna Melissa Wells (1998 – 2001 USA suursaadik Eestis) pärast Elena Sütt- Askerstami (Eesti aukonsuli Harbiinis Johann Süti tütar ja Eesti esindaja rahvusvahelise põllumajandusorganisatsiooni FAO juures 1992 – 2000) surma, kelle käes raamat oli olnud. Kuidas ja millal see tema kätte sai, sellest teated puuduvad.

Külalisteraamat (auaadress) on valmistatud arvatavalt 1920-ndatel aastatel Eduard Taska ateljees – esikaane siseküljel töökoja märgistus „Ateljee Ed. Taska. Tallinn“- ja see on ka sarnane Eduard Taska ateljees valmistatud auaadressiga Eesti Vabariigi riigivanemale. Välisministeerium lasi äsja haruldase raamatu konserveerida ja parandada. Külalisteraamat on praegu hoiul välisministeeriumi arhiivis. Ajutiselt on see EV 99 aastapäeva puhul välja pandud ministeeriumi muuseuminurka.

EESTI NAHKEHISTÖÖ. Täisnahkköite esikaane motiivistik jälgib eesti nahkehistöö etnograafilisi traditsioone. Raamatut kaitseb sametine vutlar.

Kui huvitav on lehitseda 55 aasta jooksul tehtud sissekandeid ja mõistatada inimeste nimesid, kes nii Roomas, Genfis ja Londonis meie esindusi möödunud aegadel külastasid! See viib mõttele, et tasub ikka endiselt korralikult külalisteraamatuid pidada (ja alati ka ise nendesse külalisena kirjutada!) ja kindlasti teha sissekanne ka EV 99 vastuvõttudel.

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!

 

 

veebruar 8, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Kes ajalugu ei mäleta ….

Fragment venekeelsest infolehest, mis on koostatud Jaan Poska Mälestusfondi poolt.

Jaanus Kirikmäe, peakonsul Peterburi peakonsulaadis

Maarika Saarna-Siimann, konsul Peterburi peakonsulaadis

 (Kultuuri)aasta avaüritus peakonsulaadis

Eesti kultuuri tutvustamine ja avalik diplomaatia on oluline osa välisesinduste tööst. Eriti meeldivaks ning huvitavaks teevad nii mõnegi teema otsesed kokkupuuted asukohariigi ja –linnaga. Rääkimata juba ajaloos tuntud isikute omavahelisest lävimisest ning nende seni veel teadmata või laiemale üldsusele tuvastamata sidemetest.

Algav aasta, 2017, on märkimisväärne nii Eestile, kui ka Venemaale ning eriti Peterburi linnale. Peagi möödub sada aastat sündmustest, mis vapustasid maailma, lagundasid Vene impeeriumi ning andsid võimaluse Eesti rahvale oma riigi moodustamiseks. Lähematel aastatel oleme planeerinud tutvustada Peterburile Eestile olulisi isikuid ja sündmusi.

Esimesena selles reas tähistasime Jaan Poska 151. sünniaastapäeva näituse ja kontserdiga Eesti peakonsulaadis. Näitus „ Jaan Poska ja Tartu rahu“ valmis J. Poska juubeliks ning selle koostas ajaloolane Küllo Arjakas koostöös Eesti Ajalooarhiivi, Eesti Riigiarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi, EV Välisministeeriumi, SA Jaan Poska Mälestusfondi ja Eesti Rahvusraamatukoguga. Näitust on tutvustatud veel Moskvas ja Riias.

Peterburi

Näituse avamisel paremalt peakonsul Jaanus Kirikmäe ja diplomaat Jüri Trei. Foto: Rein Metspalu

Näituse avamisele olid palutud Peterburis resideeruva diplomaatilise korpuse, linna ja kultuuriseltside ning meedia esindajad. Peakonsul Jaanus Kirikmäe tervitusele avamisel järgnes diplomaat Jüri Trei sõnavõtt, kes andis lühiülevaade Jaan Poska elust ja tööst. Oma ettekandes rõhutas J. Trei meie esimese välisministri olulist rolli algusaastate Eesti välispoliitika kujundamisel, samuti sidemeid Venemaaga, aga eelkõige ajalugu kujundanud tööd Tartu rahulepingu sõlmimisel. Samuti sai käsitletud J. Poska varasemat tegevust Tallinna linna valitsemisel, Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissarina ning tema suhtlemist Aleksander Kerenskiga. Seni paljudele avastamata valdkonnaks oli J. Poska tegevus ühiskondliku ja seltsielu organiseerijana Tallinnas. Üllatuseks oli teadmine, et J. Poska on eestindanud A. Puškini teose „Padaemand“.

Arder

Jaan Poska lapselapselapselaps laulja Helin-Mari Arder koos kitarrist Teet Raikiga konsulaadis esinemas. Taustal Jaan Poska näitus. Foto: Rein Metspalu

Muusikalist vaheldust pakkusid Jaan Poska lapselapselapselaps laulja Helin-Mari Arder koos kitarrist Teet Raikiga.

Külalistele jagati Tartu rahu teemalist venekeelset infomaterjali, hilisem tagasiside oli väga positiivne. Oldi huvitatud edaspidistest üritustest.

Peterburi peakonsulaat tähistab Eesti iseseisvuspäeva 21. veebruaril kontserdi ja vastuvõtuga Jaani kirikus. Kindlasti kujuneb huvitavaks ka EV 100 proloog. 8. aprillil, kui möödub sada aastat eestlaste rongkäigust Peterburis Eesti autonoomia toetuseks. Sündmuse tähistamiseks toimub rida üritusi, s. h esineb Jaani kirikus Eesti Rahvusmeeskoor ja avatakse selleteemaline näitus.

Oktoobri lõpul on oodata rahvusooper Estonia külalisetendusi Peterburis, mis on osaks ka Eesti EL nõukogu eesistumise/EV 100 kultuuriprogrammist.

veebruar 1, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Euroopa julgeoleku tagab tihedam koostöö EL ja NATO vahel

Celia Kuningas

Celia Kuningas-Saagpakk Itaalia endise presidendi Giorgio Napolitanoga.

Celia Kuningas-Saagpakk, suursaadik Roomas

Artikkel ilmus Itaalia suurema päevalehe Corriere della Sera online-versioonis 30. jaanuaril vastukajaks Itaalia meedias ilmunud väidetele, justkui tunneksime me hirmu oma julgeoleku pärast.

Ma mõistan, et pärast Brexiti rahvahääletust tekkis kõigil tahtmine sulguda oma tuppa ja kuulata lugu „The Final Countdown“, mida sobivalt esitab bänd nimega Europe. Euroopa ei tundu enam endine, maailm ei tundu endine. Tunneli lõpus ei paista valgust ja igaüks suudab välja pakkuda õudusstsenaariume ajaloo lõpust ja mitte sellisest nagu Fukuyama meile alles hiljaaegu ennustas. Kahjuks levib Itaalias arvamusi, et järgmine kriis võib alguse saada Euroopa Liidu idapiiril. Ma pole sellega nõus, see on vildakas arvamus, mille paneb oma elu elama kellegi võimas propagandamasin. Paraku on iga väitega nii, et kui seda tuhat korda öelda, siis tundub see lõpuks usutav.

Olen veendunud, et alahindame seda, mida meediaajastul saab meiega teha osava manipulaatori propagandamasinaga. Analüüsige veidi referendumi ajal toimunut – näiteks Russia Today kaadreid Roomas referendumi toetuseks toimunud meeleavalduselt, mida televaatajaile serveeriti hoopis referendumi ja Renzi vastase meeleavaldusena. Kui see ei ole propaganda, siis mis see on? Peenelt öeldes, see on kellegi mõjutustegevus oma teatud eesmärkide saavutamiseks. Mõistan, et vabas demokraatlikus ühiskonnas kasvanud inimestel on esialgu raske märgata pehmet jõudu, mida meie vastu kasutatakse. Seda, et mõni uudis ei ole tõene, vaid hoopis osavalt suunatud õõnestustegevuslik vale, ei oska alati kohe tähele panna. Infot on tohutult, tõde läheb kaduma ja vale levib. Viha, hirm ja vägivald müüvad ning levivad uudistena kõige kiiremini. Ainus soovitus siin on olla märksa allikakriitilisem. Enne kui midagi tõe pähe võtate, vaadake, kes räägib.

Ja nüüd lükkaksin ma ümber mõned valeväited Eesti kohta. Pole tõsi, et oleme meeletult hirmunud ja kaitsetud. „Is Narva next?“ kostub meile sama jaburalt nagu mõni aeg tagasi sotsiaalmeedias levinud venekeelne loosung Kaluga linnast „Täna Krimm – homme Rooma. Oleme koos Itaaliaga sama, maailma tugevaima sõjalise alliansi NATO liikmed ja meie ühine julgeolek on jagamatu. Pole mõtet kaasa minna spekulatsioonidega, et uus USA president peab NATO-t ebaoluliseks või leiab, et Balti riike ei peaks kaitsma. Trump’i selleteemaline avaldus oli, et ameeriklased ei pea teiste kaitsmist ise kinni maksma. Õige! Vastupidine olekski vale, igaüks peab vastavalt kokkulepitule NATO-sse panustama.

Eesti on juba aastaid panustanud julgeolekusse NATO nõutud 2% SKP-st, järgmisel aastal meie panus kasvab veelgi. Tänapäeva maailmas ei suuda keegi enam üksi tegutseda, kõik vajavad liitlasi. Seepärast panustab Eesti rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse ja missioonidesse Afganistanis, Liibanonis, Palestiinas, Malis ja mujal. Samal põhjusel on Euroopa  kaitsmine seotud atlandiüleste suhetega – 20 enim USA-sse investeeriva riigi seast  on 13 Euroopa riigid. Eesti hindab kõrgelt Itaalia kaalutud otsust panustada Balti riikide kaitsemeetmetesse. Nii tegutseb tark valitsus, kui soovib, et tal oleks liitlasi ja ta soovib panustada rahu tagamisse. Väited, et lisameetmete kasutamine NATO idatiiva julgeolekusse on kellegi provotseerimine, on panus vastaspoole propagandasse. Heidutuse tugevdamine on investeering rahu tagamisse. Selles ei ole midagi imelikku, et NATO väed paiknevad alliansi eri nurkades.

Miks on enda heaolu nimel mõistlik tegutseda kodust kaugel? Vanadel roomlastel oli õigus: sis vis pacem, para bellum (kui soovid rahu, siis valmistu sõjaks). Kui soovid rahu tänapäeval, siis tuleb sellesse panustada tihti kodust eemal. Demokraatiad omavahel ei sõdi, me soovime alati rahu. Kõik riigid pole demokraatiad.

Pärast Gruusias ja Ukrainas toimunut oleks kuritegelikult naiivne istuda ilma kaitseplaanideta. Ukraina ja Venemaa vahel, nagu ukrainlaste ja venelaste vahel, valitses sõprus. Mis sellest tänaseks on saanud, kelle tõttu? Miks Saksamaa on asunud suurendama kaitsekulutusi? Miks Rootsis on kasvanud toetus NATO-ga liitumisele? Euroopa põhjaosas on riik, meie naaber, kel on alati olnud head suhted Venemaaga ja ometi arvab 50% soomlastest, et Venemaa mõju Soome turvalisusele on negatiivne. Võrdluseks 2010. a arvas nii 28% soomlastest. Huvitav, miks? Seepärast, et keegi pole naiivne. Kui pidevalt jõudemonstratsiooni vaadata, siis õpid sellest ja mitte ainult seda, mida on vaja teha, vaid sedagi, mis juhtub, kui sa midagi ei tee. NATO ei hakanud idatiiva kaitsevõimet tugevdama niisama, see sündis naabruses toimuva tulemusena, see oli reaktsioon toimunule. Meie oleme kõigiks stsenaariumiteks valmis.

Kokkuvõtteks – Euroopa julgeolekule mõeldes on meil vaja tugevdada EL-i ja NATO koostööd ning hoolitseda selle eest, et eri pooluste harmooniaotsingud oleks kantud Helsingi, mitte Jalta põhimõtetest. Mina esindan riiki, mis endiselt leiab, et igal riigil on õigus lähtuda OSCE kehtestatud põhimõttest – valida ise oma julgeoleku tagamise korraldus. Töötame selle nimel heade liitlaste ja partneritega üheskoos iga päev, NATO-s ja EL-is, suured ja väiksemad, Itaalia ja Eesti.

Itaaliakeelset artiklit saab lugeda SIIT.

 

jaanuar 27, 2017
by Välisministeerium
0 comments

Hiina roll uuel aastal

Marten Kokk

Marten Kokk töötab suursaadikuna Pekingis alates 2016. aasta suvest.

Marten Kokk, suursaadik Pekingis

28. jaanuaril algab Hiinas uus aasta – aasta mis saab olema ka Hiina jaoks ilmselt täis muutusi. Eelkõige langeb Hiinale (mingil määral isegi vastu nende enda tahtmist) senisest olulisem roll globaliseerumise näo kujundamisel ja vabakaubanduse edendamisel.

1989. aastal oli Hiina maailma suurima rahvaarvuga riik, kuid Hiina majanduse suurus oli maailmas alles üheksas. Nüüdseks on Hiinast saanud maailma suuruselt teine majandus ning maailma suurim eksportija ja see on toimunud esmajoones tänu vabakaubanduse edenemisele ning justnimelt globaliseerumisele. Seega on need kaks asja Hiina vaatenurgast suure ja positiivse tähtsusega.

Eelmisel nädalal pidas Hiina president Xi Jinping Maailma Majandusfoorumil Davosis märgilise kõne vabakaubanduse olulisusest ning globaliseerumise positiivsetest külgedest, mis sai maailma meedias ka rohkesti tähelepanu. Osaliselt seetõttu, et ametisse astuv USA president on Hiinat tugevalt kritiseerinud ning oodati Hiina avalikumat vastust ja seisukohavõtte globaalsete probleemide lahendamisel, kuid peamiselt seetõttu, et Hiinal on ka tegelikult potentsiaali saada sel teemal maailmas vähemalt mõneks ajaks eestkõnelejaks.

Marten Kokk ja Hiina president

PRESIDENT JA SUURSAADIK. Hiina president Xi Jinping ja Eesti suursaadik Marten Kokk.

Hiina majanduse väljavaated on jätkuvalt head – eelmise aasta majanduskasv tervikuna 6.7 % tõstis nad taaskord Indiast mööda kiireima majanduskasvuga riigiks maailmas. 6.7% on muidugi natuke madalam kui viimaste aastakümnete keskmine, aga siiski väga kõrge, arvestades Hiina suurust ja erinevusi regioonide vahel. Kokkuvõttes tuleb üks kolmandik kogu maailma majanduskasvust tänasel päeval ikkagi Hiinast.

Ka koht selle sõnumi edastamiseks polnud valitud juhuslikult – Davos on maailma ärieliidi kogunemiskohaks juba aastakümneid  ja Hiina president polnud seal kunagi varem esinenud. Paljude Lääne riigipeade puudumine andis Xi-le unikaalse võimaluse ja platvormi näitamaks Pekingi olulisuse tõusu globaalsete asjade otsustamisel.

Kõne sisu polnud iseenesest suunatud veel liidrirolli võtmisele, kuid sõnumid olid väga selged. Protektsionism on oma olemuselt halb, see on Xi sõnul justkui enda „lukustamine tuppa, kuhu ei pääse vihm ja tuul, kuid sinna ei pääse siis ka valgus ja õhk“; ja „tormi korral ei tule varjuda sadamasse, sest nii ei jõua me iialgi teisele poole ookeani“. Hiina on seda omal nahal proovinud ja suudab oma tänast edu hinnata ning mõista selle tekkepõhjuseid.

Marten Hiina VMs

HIINA VÄLISMINISTEERIUMIS. Volikirjade koopiate üleandmine Hiina välisministeeriumis.

Globaliseerumine pole iseenesest kuidagi tekitanud maailma suurimaid probleeme – Süüria kriisi ega ka 2008. aastal alanud majanduskriisi, mis paljude majandusteadlaste arvates pole veel tänasekski läbi (globaalne majanduskasv ja investeeringud on madalamad ajaloolisest keskmisest, kaubandusmahud vähenevad) või on see jätnud sügavaid haavu (OECD andmetel on kriisi järgselt suurenenud ebavõrdsus praktiliselt kogu arenenud maailmas).  Globaalse majanduskriisi põhjustajana nimetas Xi kasumite liigset tagaajamist ja ebavõrdset jagunemist.

Suurim probleem globaliseerumisega on see, et sellest saadav kasu ei jagune inimeste vahel võrdselt – majanduskasv peab olema eeskätt kestlik ja kaasav, kõik inimesed peavad sellest osa saama, et vältida populismi pealetungi. Selle eesmärgi saavutamine pole lihtne, protektsionism kaubanduses ja ainult sissepoole vaatamine välispoliitikas ei aita samuti neid probleeme edukalt lahendada. Globaliseerumine toob kaasa küll mõningate töökohtade kadumise, kuid loob asemele palju uusi ja kõrgemat lisandväärtust ning kõrgemat palka pakkuvaid töökohti, haridussüsteemid peavad nende muutustega suutma kohaneda.

Lisaks globaliseerumisele saab USA valimiste valguses Hiinal olema oluline roll ka Pariisi kliimaleppe rakendamise eestvedamisel koos Euroopa Liiduga.

Hiina mõtlemises on toimunud laiahaardeline ja põhjalik muutus seoses reaalse olukorraga Põhja- ja Kirde-Hiina linnades leviva hingematva suduga. Kliimamuutuste ja saastega võitlemine pole siin mingi sõnakõlks – majanduslik progress on võimalik ainult kooskõlas loodushoiuga ning inimese ja ühiskonna vahelises harmoonias.  Nii et tulemas on välispoliitiliselt erakordselt huvitav uus aasta – Xīn Nián Kuài Lè!

Tekst on avaldatud ka ajalehe Postimees arvamusküljel.

jaanuar 24, 2017
by Välisministeerium
0 comments

President Trumpil mesinädalaid ei tule

Kallakas

Priit Kallakasel oli võimalus eelmisel aastal kaasa elada USA presidendivalimistele ja see huvi on püsinud tänaseni.

Poliitikaosakonna lauaülem Priit Kallakas avaldab oma isiklikke vaateid.

Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump on jõudnud ametis olla vaid loetud päevad, kuid nende üksikute päevadega on selgeks saanud, et ametisse sisselamise mesinädalaid Trumpi administratsioon pidada ei saa.

Donald Trumpi ametisse astumise kõne kordas veelkord üle presidendi prioriteedid ja maailmavaate.  Trumpi sõnavõtt oli suunatud Ameerikale ning eelkõige tema valijatele. See sõnavõtt oli lihtne, jõuline ja jätkas loogiliselt sealt, kus valimiskampaania ajal pooleli jäi. Kõne ei olnud mõeldud välispoliitika analüütikutele, kes sõnavõtu ridadest ja nende vahelt proovivad välja lugeda globaalseid trende.  Esimest korda, vähemalt 40 viimase aasta jooksul, ehk alates Jimmy Carteri ametisse vannutamisest 1977. aastal, ei maininud uus president oma kõnes kordagi väärtusi, põhiseadust ega tsiteerinud riigi asutajaid. Seevastu seadis esikohale huvid, Ameerika huvid.

Trumpi reklaam valimiskampaania üritusel Pennsylvania osariigis. Foto: Priit Kallakas

Kui 9. novembri varajastel hommikutundidel peetud võidukõnes näitas Trump suuremeelsust, kiitis Hillary Clintonit ja lubas lõhenenud ühiskonna taasühendada, siis päev-päeva järel näeme me nii 140 tähemärgilistes säutsudes kui ka ametisse astunud presidendi kõnedes, et vana-Trump on tagasi, õieti ta ei ole kusagile läinudki. President Trumpi ei hooli, et tema toetusreiting ametisse astumise päeval oli rekordiliselt madal. Donald Trump ei usu neid numbreid. Need samad küsitlused ennustasid  ka Clintonile ülekaalukat valimisvõitu.

Donald Trumpil on missioon Ameerika suureks teha ning võim rahvale tagasi anda. Kas tema soovid ja võimalused kokku langevad, nagu sooviti Leonid Gaidai Šuriku seiklustes, on aga omaette küsimus. Trump ei ihka olla maailma liider, ta tahab olla suurte tähtedega Ameerika President. Trumpi välispoliitika on sisepoliitika peegeldus, milles domineerivad võitlus terrorismi ja eeskätt Daeshiga ja teisalt on prioriteet kaubanduspoliitika.  Need on valdkonnad, millele Trump keskendus oma kampaania ajal ja mis on mõistetavad ka tema valijatele. 11. september 2001 ei unune ameeriklastel enam kunagi. Aeg-ajalt korduvad terrorirünnakud kisuvad jätkuvalt ühiskonna arme lahti, mistõttu pole imestada, et just ISISt ja rahvusvahelist terrorismi peavad ameeriklased kõige suurimaks ohuks riigile (Pew Research Center, 2017). Olgu vahemärkusena öeldud, et sama küsitluse järgi on tuumarelvad ameeriklaste silmis suuruselt teiseks ohuks pärast islamiterrorismi.

Priit Kallakas

Autor valimistulemuste jälgimisel Washington DCs National Press Club’is 8. novembril.

Kaubanduspoliitikas langes Trumpi globaliseerumise vastane retoorika väga viljakale pinnasele. Valimispäeva eel arvas 43 protsenti Ameerika valijatest ja üle 80 protsendi Trumpi valijaskonnast, et nende elujärg on halvenenud pärast 2008. aasta majanduskriisi (Pew Research Center, 2016).  Ehkki tootlikus on viimasel kümnendil kasvanud ca 85 protsenti, on töökohtade arv samal ajal vähenenud ligi kolmandiku võrra ning hoolimata tehnoloogia arengust, peetakse selle peamiseks põhjuseks nõrka positsiooni rahvusvahelises kaubanduses ja töökohtade liikumist Ameerikast välja.

Ei pea olema majandus- või sotsiaalteadlane, et näha sotsiaalse nõudluse-pakkumise toimimist Trumpi poliitikate kujunemisel. Loomulikult Trumpi vaated ei vasta suurele osale USA valijate ootustele, kuid demokraatide toetajate ootused, millele Trump ei vasta (haridus, keskkond, tervishoiu rahastus, naiste ja vähemuste õigused jne), ei ole USA politoloog Ronald Ingleharti kirjeldatud ühiskonna ellujäämisväärtused (survival values), vaid eelkõige eneseväljenduse väärtused (self-expression values), mis ei mobiliseerinud inimesi piisavalt valimiskastide juurde tulema.

Tulles tagasi välispoliitika juurde, siis võibki eeldada, et Trumpi tähelepanu jagub eelkõige kahele eelnimetatud teemale ning kõik muu jääb tahaplaanile, vähemalt 2017. aastal. Keerulises olukorras on seetõttu ka Euroopa Liit. The Timesile ja Bildile antud intervjuus tuli veel kord esile, et Trumpil on Euroopa Liiduga eeskätt negatiivsed kogemused ning ta peab Liitu nõrgaks, kust veel nii mõnigi liikmesriik lähiajal lahkub. Trump eelistab suhelda riigijuhtidega vahetult, mitte bürokraatiavaiba alla mattuva organisatsiooniga. Heaks näiteks on Trumpi soov kiirelt edasi liikuda kahepoolse vabakaubandusleppega Ühendkuningriikidega, mitteEuroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise vabakaubandusleppe TTIPiga, mida Trump üldse ei soovi hetkel käsitleda.

Elevandiga küpsis

Valimisõhtu banketil sai maitsta elevandikujulisi küpsiseid. Vabariiklaste partei sümboliks on juba alates 1874. aastast olnud elevant. 1874. aastal kujutati vabariiklaste parteid ühel karikatuuril elevandina ja sellest ajast on parteid seostatud just selle loomaga. Elevant sümboliseerib tugevust ja väärikust. Foto: Priit Kallakas

Euroopa Liidul ei ole hetkel muud võimalust kui suhetes USAga jääda endale kindlaks, säilitada ühtsus ja välja töötada mänguplaan, kuidas Trumpi administratsioonile selgitada, et Vana Maailm on USAle asendamatuks partneriks nii terrorismiga võitluses, rahvusvaheliste kriiside lahendamisel kui ka USAs töökohtade loomisel. Faktid soosivad Euroopa Liitu. 80 protsenti USAsse minevatest otseinvesteeringutest on Euroopa Liidu päritolu. Euroopa Liidu liikmesriigid impordivad igal aastal 249 miljardi dollari väärtuses kaupu USAst. Ligi 60 protsenti Ameerika ettevõtete varadest on paigutatud Euroopasse.

Mis Eestisse puutub, siis Ameerika Ühendriigid on ja jäävad julgeoleku seisukohalt kõige tähtsamaks strateegiliseks partneriks. USA ja NATO vägede kohalolu Eestis ja NATO idatiival laiemalt kannab meie heidutusvõimes asendamatut rolli.

Hea oli kuulda nii kaitseminister James Mattise kui ka välisministri kandidaadi Rex Tillersoni sõnavõtte Senati kuulamistel. Mõlemad kinnitasid, et NATO ja USA vägede kohalolu NATO idatiival peab jätkuma. Eesti kaitseväelased on võidelnud õlg-õla kõrval USA sõduritega Afganistanis ja Iraagis, me täidame endale võetud kahe protsendi kaitsekulutuste kohustust ja me teame, et meie panust hinnatakse USAs kõrgelt. Lõpuks sõltub kõik siiski sellest, mil määral Donald Trump oma kaaskonda otsuste tegemisse kaasab, kuid Eestil on Washingtonis väga tugev ja professionaalne esindus ja meie head diplomaadid teevad Eesti seisukohtade tutvustamisel nii Kongressis, administratsiooni juures kui ka mõttekodade suunal vägagi tasemel tööd.

Samas nagu ka Mikk Salu möödunud nädalal Eesti Ekspressis kirjutas, on Eestile kujunenud või kujunemas rinderiigi maine. See on probleem ja seda tuleb tunnistada. Me peame rohkem esile tõstma positiivset Eestit, mitte sõjahirmu ja meil on mida pakkuda. Eestil on väga tugev e- riigi maine ning USAs on nii osariigid, ettevõtted kui ka valitsusasutused huvitatud Eestiga koostöö tegemisest. Peamiseks probleemiks selles valdkonnas on siiski mastaapide erinevused. Ehkki Eestil on olemas ameeriklasi huvitavad teadmised ja kogemused, aga meil napib USA suunal suuremate projektide elluviimiseks eelkõige raha- ja inimressurssi. Võib-olla tuleks mõelda suuremate riiklike ressursside suunamist meie digi- ja kübervaldkonda, sest sellest võidavad lõpuks kõik.