Meie mees Kabulis / Our Man in Kabul

2012. aasta on alanud väga tegusalt. Jõudsin jõulupuhkuselt tagasi 4. jaanuari hommikul ja juba järgmisel päeval lendasin Helmandisse. Lashkar Gah’is kohtusin ülesehitusmeeskonna liikmete ning Camp Bastionis eesti kaitseväelastega. Lashkar Gah’s kohtusin ka Helmandi provintsi kuberneri Mangaliga, kes tänas Eestit panuse eest Helmandi provintsi julgeoleku kindlustamisel ja arendamisel. Kuberner Mangaliga arutasime julgeolekualase vastutuse üleandmist afgaanidele, julgeolekuolukorda Helmandi provintsis, mässuliste reintegreerumist ühiskonda ning narkovastast võitlust. Helmandi kuberner oli arengute osas provintsis väga positiivselt ja optimistlikult meelestatud, sest üldine julgeolek provintsis on paranenud ning ka väljaspool provintsipealinna on märgata majandustegevuse elavnemist ja arengut. Kinnitasin kõigil kohtumistel üle Eesti seisukoha – oleme valmis oma senist sõjalist panust Afganistanis jätkama seni, kuni seda vajatakse. Samuti jätkame arengukoostööd Afganistaniga, järgides Kabuli konverentsil heakskiidetud kohustust panustada vähemalt 50% ulatuses, kas otse Afganistani eelarvesse või sellega seotud usaldusrahastutesse.

Täna avati Afganistani parlamendi praeguse koosseisu teine aasta. Pidulikul avamisel pidas kõne president Karzai, kes tõi välja mitu edulugu eelmisest parlamendiaastast. President rõhutas, et rahuprotsess jätkub ning see on afgaanide juhtida. President Karzai toonitas, et viimase 40 aasta jooksul on Afganistanis valitsenud mitu poliitilist süsteemi, mille tulemus on riigi sotsiaalse süsteemi lagunemine. Ta lisas, et Afganistan pole poliitiliste eksperimentide keskus välismaalastele katsetamaks igal aastal uusi poliitilisi süsteeme.

Jaanuari lõpus ja veebruari alguses on ees ootamas huvitavaid kohtumisi, neist lähemalt aga edaspidi.

The year of 2012 has started very actively. I came back from my Christmas holiday on 4 January morning and the next day I flew to Helmand. I had meetings in the PRT in Lashkar Gah and in Camp Bastion I met with Estonian troops. In Lashkar Gah, I also met with the Helmand province Governor, Mr. Mangal, who thanked Estonia for its contribution to the security and development of Helmand province. Governor Mangal and I discussed the transfer of security responsibilities to the Afghanistan National Security Forces, the security situation in Helmand province, reintegration into society, and counter narcotics issues. Governor of Helmand Province was very positive and optimistic about the developments, as the overall security has improved in the province and economic activity increases in Lashkar Gah and outside the provincial capital as well. I assured in all meetings of the Estonian position – we are ready to continue our current military contribution in Afghanistan as long as it is needed. Also, we will continue with the development of Afghanistan, implementing the Kabul conference commitment to contribute at least 50% either directly to the Afghan budget or through the trust funds related to the budget.

Today, the inauguration of the second legislative year of Afghanistan parliament took place. In the opening speech, President Karzai pointed out a number of success stories from the last year. The President emphasized that the peace process will continue and it is the Afghans’ led process. President Karzai stressed that over the past 40 years, Afghanistan has experienced several types of political systems, which have resulted in destruction of the social system of the country. He added that Afghanistan is not a center of political experiments for foreigners to test new political systems every year.

In late January and early February there will be several interesting meetings, but more of them in the future.

Tere! Mina olen Vahur ja olen alates juulikuu lõpust Eesti asjur Afganistanis. Tunnistan, et minu Afganistanis viibimise nelja ja poole kuu jooksul on blogi pidamine pisut unarusse jäänud. Sellesse aega on aga mahtunud väga palju, alates sisseelamise raskutest kuni kaitseväejuhataja visiidi korraldamiseni ning tutvumiskohtumistest kolleegidega kuni mässuliste rünnaku tõttu seitsmeks tunniks Austraalia saatkonda ’vangi jäämiseni’. Tänaseks on esmamuljetest saanud igapäevane rutiin, kuid siiani suudavad üllatada tolm, mis tungib absoluutselt igale poole, ja Kabuli liiklus, mille sarnast pole ma veel mujal kogenud.

Üldine julgeolek Kabulis tundub esmapilgul rahulik, kuid arvestades, et kolleegid teistest saatkondadest kinnitavad, et veel aasta-paar tagasi oli rahvusvahelise kogukonna liikumisvabadus palju suurem, siis tegelikkuses on siinne olukord üsna ettearvamatu. Selle tunnistuseks on ka Kabulis regulaarselt toimunud rünnakud, millest suurimad toimusid 13. septembril, mil rünnati Ameerika Ühendriikide saatkonda ja ISAF-i peakoterit, ning 6. detsembril, mil enesetaputerroristi rünnaku tõttu hukkus ligi 80 inimest. Septembri keskel toimunud rünnak piiras olulisel määral rahvusvahelise kogukonna tegutsemist Kabulis – Austraalia suursaadiku ja minu kohtumise katkestasid saatkonnaturvatöötajad ning ma olin sunnitud jääma ligi seitsmeks tunniks nautima Austraalia külalislahkust.

Sel poolaastal on toimunud kaks Afganistani tuleviku jaoks olulist sündmust – 2. novembril toimus Istanbuli konverents ja pea kuu aega hiljem, 5. detsembril Bonni konverents. Nende konverentside ettevalmistamises oli oluline roll täita ka diplomaatilistel esindustel Kabulis. Istanbuli kogunesid kõigi piirkonna riikide esindajad, kes kinnitasid ühiselt, et regiooni julgeoleku ja koostöö edendadamine nõuab suuremat usaldust riikide vahel ning leppisid kokku vastavad meetmed. Bonnis kinnitas rahvusvaheline kogukond oma pikaajalist toetust Afganistanile ning et Afganistani ei jäeta pärast 2014. aastat üksi. Afganistan lubas aga pühenduda võetud kohustuste täitmisele.

Eesti ja Afganistani kahepoolsete suhete arendamise tuleristseks minu jaoks oli kindlasti kaitseväejuhataja visiidi korraldamine Afganistani 11.-14. oktoobril. Visiidi ettevalmistamise ja läbiviimise tegid keeruliseks nii julgeolekunõuded kui ka kultuurilised erinevused eestlaste ja afgaanide asjaajamises.

Igapäevaste töökohustuste kõrval – osaliselt ka nende hulgas – on meeldivaks vahelduseks Kabulis töötavate eestlastega suhtlemine. Kabulis töötab kokku pisut üle paarikümne eestlase, kelle tööandjateks on väga erinevad institutsioonid – rahvusvahelised organisatsioonid, arengukoostööga tegelevad ühendused, eraturvafirmad.