Meie mees Kabulis / Our man in Kabul

Kirjutan siis seekord Helmandis käimisest. Kuid enne veel üks pilt Safi Landmark hotellist, mis sai eilses rünnakus tõsiselt kahjustada.  / This time I’ll write about my trip to Helmand. But first, a picture of Safi Landmark Hotel that got seriously damaged with yesterday’s attack.

Aga nüüd lubatud Helmandi reis. Algselt ei olnud ma planeerinud reisi Helmandisse nii jaanuaris kui ka veebruaris. Jaanuaris võtsin selle tee ette koos Riigikogu riigikaitsekomisjoni delegatsiooniga, seekord oli Helmandisse mineku ajendiks Vabariigi 92. aastapäev. Kui tavaliselt diplomaatilised esindused korraldavad sellistel puhkudel vastuvõtu oma kolleegidele, otsustasin minna hoopiski Eesti kaitseväe kontingendile külla patrullbaasi Wahid. Afganistani niigi eriline seisukord oli mulle selleks ebatraditsiooniliseks ettevõtmiseks piisavaks põhjenduseks.

Tegelikult oli selle reisi ettevõtmiseks ka teine ajend – kaitseväe peastaabi ülema brigaadikindral Väli visiit Lõuna-Afganistani. Nii saingi tema delegatsiooniga kõigepealt kokku Camp Bastionis, kust üheskoos suundusime helikopteriga Wahidi. Kohe hommikul toimus kontingendi pidulik rivistus, kus anti kätte ka osadele uued auastmed. Rivistusele järgnes sõdurite kogunemine, kus kindral Väli rääkis hetkeolukorrast ja probleemidest ning sõduritel oli võimalus oma muresid ka kindralile ära mainida. Seejärel toimus videokonverents Tallinnaga, mille kaudu president Ilves soovis sõduritele head Vabariigi sünnipäeva. Pidupäevale kohaselt oli ka lõunalaual tavapäraste pakisöökide asemel seljanka, must leib, vorst, sink, juust ja kilud. Pärast mõnusat lõunat sõitis pool kontingendist oma igati väljateenitud puhkusele.

Järgmisel päeval oli võimalus osa võtta patrullist lähdalasuvatesse küladesse. Kui Vabariigi aastapäeva tähistamine oli väga sümboolne ja südamlik, siis patrullil nähtu jäi kindlasti omamoodi meelde. Veel mõni kuu tagasi oleks nendel radadel käimisel kindlasti kusagilt meie pihta tulistatud, kuid nüüd on olukord muutunud – põldudel töötavatele meestele näiteks Salam Aleikum soovides sain alati vastu lahkelt naeratavad näod. Külades on kohal ka Afganistani politsei või siis armee üksused ja korra tagamine on nüüdsest eelkõige nende vastutada. Kõige sügavama mulje jätsid mulle mõned majadevahelised nn tänavad, kus mudaonnid ja -müürid ilma igasuguste ilutsevate detailideta mõjusid ääretult loomulikuna – kohati tekkis tunne, et kõnniks kusagil muinasjutus. Kõik tundus niivõrd ehe.

Enne patrulli minemist soovitati kaasa võtta ka midagi, mida lastele jagada. Mulle sattus väike pakk pastakaid. Ühe moshee (mosheed eristab teistest majadest vaid see, et puutoki otsa on pandud valjuhääldid) juures, kus lapsed käisid ka õppimas leidsin hea võimaluse pastakad ära jagada. Kohe kui võtsin paki taskust välja olid lapsed juba kobaras minu ümber ja näitasid kätega joonistamist imiteerides, et pastakaid on neil kohe hirmsasti vaja. Lapsi oli üle kümne, mul pastakaid aga vaid kuus – ülekohus missugune, kui ma kätemeres pidin omavoliliselt siis valima, kellele pastakat anda.

Kahtlemata oli see mu senistest Helmandi-reisidest kõige värvikam ja muljed sellest on hindamatud. Suur tänu selle eest kontingendile, kindral Välile ja ka tema saatjaskonnale.

Enamus pildid – autor Janek Luts. Author of most of the pictures – Janek Luts.

But now about the trip to Helmand. Initially, I didn’t plan to go to Helmand both in January and February. In January I went there with the Parliament’s National Defence Commission delegation, this time the reason to go there was Estonia’s 92th anniversary. Usually, diplomatic missions organise a reception to colleagues for this kind of occasions, but I decided instead to visit Estonian military contingent in the patrol base Wahid. Afghanistan’s unusual situation was good enough reason for me to take upon such untraditional move.

Actually, there was also another reason for this trip – the visit of the head of Estonian Defence Forces’ General Staff, brigadier-general Väli. I first met the delegation in Camp Bastion from where we all together flew on a helicopter to Wahid. As a first event for the festive occasion, the soldiers were lined up; couple of them also got new ranks. After that, General Väli had a chance to talk to the soldiers and listen to their worries. This was followed by a videolink to Tallinn, soldiers on one side and President Ilves on the other side wishing everybody happy anniversary. Accordingly to the national holiday, instead of the usual military rations, the lunch-table was filled with soup, Estonian bread, sausages, ham, cheese and sardines. After a nice meal, half of the contingent flew away to their well-deserved vacation.

On the next day, I had an opportunity to take part in patrol to nearby villages. The events of the national holiday were very symbolic and nice; the experience of the patrol was something to remember for a long time. Still some months ago walking in these paths would have meant getting shot, but now the situation has changed – whenever I wished Salam Aleikum to the men working on the fields, I always saw kind smiles on their faces. The Afghan police and army is now present in the villages and keeping order there is now their main responsibility. But what really stuck into my mind were some so-called streets where mud houses and walls without any additional details felt so natural – on some occasions, I felt like I was in a fairytale. Everything seemed so pure.

Just before going on patrol, I was suggested to take something with me to give to the children. I got a small pack of pens. By one mosque (what makes a mosque different from other houses is just a loudspeaker on top of it) where children went to “school” I decided to give away my pens. Immediately when I took the pens out from my pocket, children elbowed their way to me and showed with their hands imitating drawing that a pen is definitely a thing that they really want. There were over 10 children but I had just six pens – what an injustice that I had to pick the hands to pass the pens.

With no doubt I can say that this was the most exciting trip to Helmand and definitely something to remember for a long time. My gratitude for this goes to the Estonian contingent, General Väli and also his delegation.

Tahtsin täha hakata kirjutama oma just lõppenud Helmandi-sõidust, kuid pean hoopis kirjutama rünnakust Kabulis, mis täna hommikul toimus. Kõik hakkas pihta kell 6.30 Shar-e-Now piirkonnas, kus asub ka Safi Landmark hotell, milles omakorda asuvad ka Eesti erimissiooni ruumid. See plahvatus muutis ka erimissiooni ruumide aknad kildude hunnikuks (alles ju need klaasid oktoobris läksid, kui oli plahvatus India saatkonna juures). See, mis edasi toimus on hetkel veel üsna segane – kõige parem seletus oleks, et paari tunni jooksul toimus kohati intensiivne tulevahetust, vahepeal plahvatas veel paar pommi. Safi Landmark hotelli esimestel korrustel asuv kaubanduskeskus on tõsiselt viga saanud ja mõneks ajaks kasutuskõlbmatu – kaupluste esised on klaasikillukuhjasid täis, hotelli ja keskuse peasissekäik on sisuliselt rusudes. Õnneks mina ise kuidagi viga ei saanud ja esimesel võimalusel evakueeriti mind turvalisemasse kohta.

This morning I wanted to write about my last trip to Helmand, but unfortunately, this morning’s attack in Kabul came inbetween. Everything started at 6.30 with a blast at Shar-e-Now area, where also I’m located at the Safi Landmark Hotel. This blast shattered the windows in my rooms (it was only in October, when the same happened with the blast by the Indian embassy). What happened next, is still quite unclear – the best way to say it is that shooting lasted for couple of hours mixed with couple of other bomb-blasts. The commercial center on the first floors of Safi got damaged and can’t be used for some time; the corridors by the shops are covered with pieces of shattered glass and the entrance to the hotel and center is literally in ruins. Fortunately, I did not get hurt and on a first opportunity, I was evacuated to a safe place.

Täna avati pidulikult Afganistani parlamendi 5. hooaeg. Selleks toimus tavapärane ülem- ja alamkoja pidulik ühisistung, mille põhisündmuseks oli president Karzai kõne. President peatus oma sõnavõtus peamiselt probleemidele ja ülesannetele, milelga tuleb lähitulevikus rinda pista – leppimisprotsess, korruptsioon, majanduse arendamine, regionaalne koostöö. Olulisemaks presidendi sõnumiks oligi üleskutse mõlema koja saadikutele aidata omalt poolt igati kaasa leppimisprotsessile. President näitas olukorra ilmestamiseks saadikutele pilti 8-aastasest lapsest, kelle 12 perekonnaliiget olid surma saanud ja pidi nende surnukehadele järele minema. Selline olukord ei olnud tema sõnul lubamatu. Ootamatu pöörde võttis istung aga ülemkoja (Meshrano Jirga) spiikri sõnavõtt, millega ta avaldas pettumust valitsuse korruptsioonivastases võitluses ja palus end pettumuse väljendamiseks tagandada spiikri kohalt.

Today, the parliament started its 5th legislative turn. As already a tradition, a joint session of both upper and lower chamber of the parliament was held, with a speech by the President Karzai. The president pointed out in his intervention on the problems and challenges that have to be tackled in the future – reconciliation, corruption, economic development, regional cooperation. The most important message of the president towards the deputies was a plea for their help and support for the reconciliation process. To illustrate the situation, the president showed also a picture of a 12-year old child who was about to collect the 12 family members’ bodies after they had been killed. These kind of incidents were untolerable, the president said. The session took another turn when the speaker of the upper house (Meshrano Jirga) took floor for the prayer. Before starting with the prayer, the speaker expressed his dissapointment in the governments inactivity to curb the corruption and as an expression of his dissapointment announced his resignation as the speaker of the Meshrano Jirga.